MOLIERE ( 1622 – 1673)

Prantsuse klassitsismi suurimad saavutused kuuluvad näitekirjandusse. Elulähedasem ja vormilt vabam oli komöödia, mille suurim esindaja oli MOLIERE. Oli rändnäitleja, loob trupi jaoks farsse ja kaks farsskomöödiat.

Moliere loomingu kõrgperiood algas komöödiaga "Naeruväärsed eputised" (1659), milles ta pilkab aristokraatseid salonge ja seal harrastatavat kirjandust. Komöödiates "Meeste kool " ja "Naiste kool" naeruvääristab ta iganenud kiriklikku moraali. Need toovad hulga vaenlasi.

1664 esitab Moliere kolm vaatust teoksilolevast komöödiast "Tartuffe", milles toob lavale petisest kirikumehe, kes vagaduse maski all maiseid hüvesid ahnitseb. Keelati ära , autorile nõuti tuleriita.

Uued komöödiad: "Don Juan" ( 1665) "Ihnus" (1668), Peategelane Harpagon on muutunud ihnuse võrdkujuks, kes näljutab ennast ja teisi, türanniseerib kõiki.

Viimasteks kõrgkomöödiateks peenutsevaid salongikombeid ja pretsioosset kirjandust pilkav "Õpetatud naised " ja "Ebahaige", mille peategelane Argan kujutleb arstide sisendusel, et ta on haige, piinates nii oma lähikondlasi.

Molieri võitlevamaid komöödiaid on "Tartuffe". Peamise tegelaskonna moodustavad kaupmehe Orgoni kodakondsed, kelle majja on ennast poetanud Tartuffe, kes omandab majas võimu ja laseb lõpuks Orgonil varanduse oma nimele kirjutada. Tartuffe tegevus kutsub esile teiste pereliikmete vastutegevuse., võitlus tema paljastamise eest. Viimases vaatuses heidab Tartuffe maski kõrvale, esitab Orgoni peale poliitilise kaebuse ja saab nii ta vara endale. Kuid pahe saab karistuse, Tartuffe vangistatakse ja Orgon saab vara tagasi.

Tartuffe kuju eeldab silmakirjalikkuse võrku langejat. Niisugune on majaisand Orgon, vanamoeliste vaadetega ja usuhulluse kütkes, kes kardab uuendusi kui tuld. Seda kasutab ära Tartuffe. Positiivsetest kangelastest ilmekaim teenijatüdruk Dorine.

Moliere ehitas oma komöödiad üles mingi üksiku iseloomujoone igakülgsele, üldistatud kujutamisele. Piitsutas üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid.