KERSTI MERILAAS ( 7. XII 1913 – 8. III 1986 )

Eesti luuletaja. Sündis Narvas, elas lapsepõlves Peterburis, hiljem Tartus.

Merilaas debüteeris"Loomingus"1935. Esikkogu tundeerk, avatud ning siiras armastus- ja looduslüürika tõi talle üldise tunnustuse. Tähelepandavad olid selles kogus ka sotsiaalse õigluse motiivid, mida ta jätkas veel hiljemgi. Merilaasi nooruslüürika on valdavalt realistlikku põhitüüpi, eelistab lihtsaid klassikalisi vorme, sundimatut metafoorikat ja loomulikku, kõnekeelele lähedast sõnastust.

Hilisemates kogudes avardas Merilaas mitmeti oma luule motiivistikku. Ta kutsus usaldama inimlikku kogemust ja hülgama pakutavaid valmistõdesid, meelestas valvsaks mineviku varjude ja stagnatsiooni vastu, kujutas dramaatilistes toonides inimkonda varitsevaid globaalseid ohte ja rikutud vahekorda loodusega, Varasemast intiimsest loodussuhtest kasvas jõuline patriootiline lüürika, mis imetles rahva elujõudu ja visadust, ülistas kodutruudust kõige karmimateski tingimustes, kuid hoidus seejuures täielikult pinnalisest pateetikast. Kunagine nooruslik armastuslüürika täienes emaliku kiindumise ja mõistva toetava suhtumisega järelpõlvesse. Viimane, traagilise üldhäälestusega kogu "Antud ja võetud" (1981 ) teeb stoilise, paljustki surmast varjutatud elukokkuvõtte, mis lõpliku elukogemuse varal mõtestab uuesti Merilaasi luule kõik olulised motiivid.

Mis nukker nuuksatus,
mis raske ohe?
On mere kohal pilv
kui hiigla lohe.
Ta poole pahisedes mõõnab voog.
Ta londi langetab.
ta mere tühjaks joob.
Ja mere põhjal lagedal,
veekasvest kaetud.
see kõik saab jälle nähtavaks.
mis mere põhja maetud:
su nuriteod,
su vaiksed mõrvad.
su sikusõrad,
su eeslikõrvad
on seal su ees...
Ja uuesti kõik jälle kirja pandi.
Ei mingit unustust,
ei mingit andeksandi!