OSKAR LUTS ( 07. I 1887 – 23. III 1953 )

Sündis Tartumaal. Töötas apteekrina nii Peterburis, Tartus. Alates 1921. aastast vabakirjanik Tartus.

Pöördeliseks kujunes 1912. aasta. Sai ergutusauhinna lustimängu "Pildikesed Paunverest" eest. Pärast edukaid esikteoseid kujunes Esimese maailmasõja eelõhtu Lutsule kirjanduslikult viljakaks. Lutsu kirjanduslikus produktsioonis on valitseval kohal jutustav proosa. Aastail 1908 – 1909 avaldas Luts kümmekond lühipala ja följetoni. Groteskse jutulõnga arendamise kõrval avaldas Luts sentimentaalseid, valuleva sisuga proosapalu.

Koolipõlvemälestuste kunstilisse vormi valamise idee tekkis Lutsul 1907.aastal. Memuaariline aluspõhi tingib autori suhte koolielu argipäevaga ja kõigi sellesse kuuluvate pisisündmustega. "Kevade" köidab Lutsule omapärase huumoriga, karakteritest väljakasvavate koomiliste situatsioonidega. Huumoriprisma läbi on nähtud kogu õpilaspere. "Kevades" kasutatakse karakterite kontrastsuse võtet. Õrnatundeline ja nukrutsemisele kalduv Arno Tali vastandub tormakale võrukaelale Joosep Tootsile. "Kevade" realismi ilmestab peale huumori ja lürismi põimlemise veel omapärane psühholoogiline läbinägevus ja jutustuse tabav olustikukujutus. "Kevade" harukordselt soe vastuvõtt andis autorile tõuke jätkata humoristlike jutustuste seeriat samade tegelastega. Kuid "Suves" ei suutnud Luts saavutada "Kevade" kunstilist taset; pinnalisust ning mõttelist vaesust korvavad küll oskuslik situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomika rakendamine. "Suves " omandab Kiir kandvama osa ja satub karikatuursesse valgusesse.

"Kapsapää" esietendus 1912 tõi Lutsule noore andeka näitekirjaniku nime. Teoses kujutatud koomilised situatsioonid heidavad valgust peremehe ja popsi vahekordadele külas, miljöö ja elupildid on ehtsad ning tüpiseeriva üldistusjõuga. Humoristlik-vestelist suunda jätkas Luts pool-anekdootlikes ühevaatuselistes naljamängudes "Ärimehed"(1913), "Pärijad"(1913), kus olustikul ja faabulal on etendada põhiline osa.

20-ndail ja 30-ndail aastatel olid Lutsu jutustuste põhitemaatikaks väikekodanlus ja linnaelu pahed, variatsioonid elu vaeslastest, taustaks aguli varjuküljed. Seeriat alustas "Andrese elukäik"(1923). Kehvast vürtspoodniku kodust pärineva peategelase traagika peitub vähenõudlike unistuste täitumises, ideaali- ja tahtejõuetuse kurblooluses. "Andrese elukäigu" teisenditena võib vaadelda jutustusi "Õpilane Valter", "Avasilmi".

1929.aastal leidis Luts uue, tema annet elustava ainevaldkonna – mälestustemaailma. Lutsu sulest pärineb 13 "Mälestuste" raamatut, mis ilmusid ajavahemikus 1930 – 1941. "Mälestuste" sari käsitleb kirjaniku elu sünnist kuni1916.aastani. Esimesed köited annavad emotsionaalse pildi kirjaniku päritolust, lapseeast, koolipõlvest ja elust apteekriõpilasena. Esimese maailmasõja memuaaride tsüklis joonistatakse sõja "virilat karikatuuri". Kirjanik täiendab objektiivset tõepärasust ilukirjanduslike elementidega: ta kasutab pseudonüüme kõrvuti tõeliste nimedega, lisab mõttekujutuslikku, ühtlasi rakendatakse rikkalikku dialoogi ja rahvalikku fraseoloogiat.