VIIVI LUIK ( 6. XI 1946 )

Eesti luuletaja. Sündis Viljandimaal. Tegutsenud kutselise kirjanikuna Tallinnas.

Esimestes luulekogudes on Luik valdavalt looduslüürik, eneseväljenduses nooruslikult elamusvärske ja siiras. Maailm, nagu see avanes noore lüüriku habraste, värvikate ja liikuvate värsside kaudu, oli valdavalt kooskõlaline, kuigi dialoogis loodusega võis ajuti tabada meeleolulist heitlikkust.

Kogusid "Lauludemüüja" , "Hääl" ja "Ole kus oled" iseloomustab muutuv enesetunnetus ja teisenev vahekord keskkonnaga. Taanduvate looduspiltide asemele tuleb linnamiljöö ja enesetunnetuslikke hingemaastikke. Kodunemisraskused tehiskeskkonnas toovad luulesse tusameelsust ja ahistavat suletust, millest püütakse üle saada pilku enesesse pöörates, oma piire ja eetilisi kohustusi määrata katsudes, loomulikkust, headust ja armastust ükskõiksele või vaenulikule välismaailmale vastandades.

Alates kogust "Pildi sisse minek" pöördub Luige luule sagedamini indiviidist väljapoole. Süveneb luuletaja dialoog maailmaga enda ümber. Nüüdismaailma pilt selles luules on joonistatud karmides toonides. Kuid läbi tusameele kumab lootus ja igatsus puhta ja püha järele. Eriti kogus "Rängast rõõmust" keskendub Luik elukiituse ja eksistentsiaalsete probleemide kõrval poetiseerima jõulist ühtekuuluvustunnet oma rahvaga, tema saatusraskete kogemustega ja põlise vabadustungiga üha ohustatud kodumaal, elujõudu ja olemismõtet andvas taandumatus truuduses selle vastu.

"Ilmavalgus" 1980

Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.

Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.

Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.

Kuid seinale langeb üks särav triip,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.

Romaani "Seitsmes rahukevad" (1985) ainestik pärineb 1950-ndate aastate alguse Eesti külast. Peategelaseks 4-5 aastane laps, kelle ilmaavastamise kogemustes peegelduvad tegelikkuse vastuolud tõeselt ning selgelt. Kõrvaltegelased, eriti vanaema ja isa, loovad oma väljakujunenud ellusuhtumisega vaatepunktide rohkuse.