JUHAN LIIV ( 30. IV 1864 – 1. XII 1913 ) Eesti luuletaja. Õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning töötas mõne aasta ajakirjanikuna. 1893 jäi ta vaimuhaigeks. Proosakirjanikuna - "Vari" 1894 - valmistas Liiv teed kriitilise realismi tulekule eesti kirjandusse. Liivi luuletajasuurus põhineb tema haigusaegsel lüürikal. Liivi loodus-, isamaa- ja isikliku traagika luule on eriliselt siiras, tundesügav ja rahvalik. Liivi isamaalüürika on karm ja otsekohene. Ta näeb kõiki neid tegelikke hädasid ja painavaid probleeme, mis 19.sajandi lõpp Eestile kaasa tõi ("Eile nägin ma Eestimaad"). Läbi musta mure ja kahtluste kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning paremast tulevikust ("Kui tume veel kauaks ka sinu maa...").Liivi autobiograafilistes eleegiates on sõnastatud ta elutraagika – noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu ("Helin"). Eesti luules on kordumatu Liivi looduslüürika. Loodus ei ole vaid romantiline dekoratsioon ega poeetiliste käibekujundite või allegooriate allikas. Kodumaise maastiku lihtne, realistlik pilt läbi aastaaegade vahelduse on loodud nappide vahenditega. Valusalt tunnetab Liiv rikkuse ja vaesuse vastuolu, ebaõiglust, inimeste kasuahnust ja silmakirjalikkust ("Omakasu", "Sugulased"). Tundehellad ja igatsuslikud on Liivi armastusluuletused ( "Sa tulid", "Üks suu"). "Üks suu" 1908 Üks suu, nii vana |