KALJU LEPIK ( 7. X 1920 -   30. V 1999)

Eesti kirjanik. Õppis Tartus. Emigreerus 1944.a. Rootsi. Avaldas esimesed luuletused 1939 õpilasajakirjades. Nii vormilt kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist ("Relvavennad"). Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet ("Minul on karvased sääred"). Hiljem on Lepik kasutanud mitmesugust kujundkeelt. Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine ("Õrn ööbik"). Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi. Oma hilisemas loomingus suhtub ta eitavalt iga tüüpi poliitilisse võimusse ja ka suuresõnalistesse patriotismiavaldustesse. ("Isamaa").

Oli meil ustav sõber,
sügise eel heitis voodi.
Enam ei tulnud kaasa
kõrtsi ei õllepoodi.

Ja kui langesid puudelt
viimased sügislehed,
mängisid leinamarssi
mundrites pritsimehed.

Spordi- ja haridusseltsi
poolt kanti plekist pärgi.
Nukrana, topsisõbrad,
läksime kirstu järgi.

Tormasid taevarannal
takused pilvetõprad.
Paljapäi leinasime
vara lahkunud sõpra.

Vahest homme on juba
taevas kandled ja roosid.
Täna veel viimast korda
hüüame kooris proosit!