ILMAR LAABAN

Eesti kirjanik. Õppinud Tartu ja Stockholmi ülikoolis, elas aastast 1943 Rootsis. Viljelenud eesti keeles esimesena sürrealistlikku luulet ("Ankruketi lõpp on laulu algus" 1949 ).

Hüljanud kujundiehituses seni valitsenud loogilise mõistuspärase siduvuse printsiibi, järgib luuletaja lüüriliste assotsiatsioonide iseloomu, mis sallib kõige ootamatumaid seoseid ja üleminekuid.

Laabani sürrealistlik luulestiil on avardanud eesti lüürika võimalusi ning leidnud erinevas tihenduses ja laadis kasutamist nooremate luuletajate loomingus.

Loonud mitmesuguseid helisid, kõnet ja muusikat ühendavat nn kõlalist luulet ehk häälutusi.

Limerikke 1958

Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.

Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes.
Kui munast ilmus tibu,
oli eidest saand libu
pudsajatega juuksetuustes.

Üks mees oli roninud Munamäele
ja viskas säält munaga punaväele;
kires nagu kukk
tabat politruk,
kui rebust sai hari ta munapääle.

Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid –
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere. 

( 11. XII 1921- 29. XI. 2000 )