7. ja 6. sajandil e.m.a. Lüürika eelkäijaks rahvalaul. Nimetus lüürika tuli keelpillist lüüra. Antiiklüürika kasutas vältelist värsisüsteemi.

Sisu on ülistus elule, elutervele jõule ja armastusele. Kuulda ka luuletaja häält, arvustab maailma ja selgitab oma suhteid sellega.

Žanriliselt jaguneb ELEEGIAKS, JAMBOGRAAFIAKS JA MEELIKAKS.

Eleegia – kaebelaul, hiljem mõtisklev luuletus sõjasündmustest, poliitikast, armastusest. Esimene värss heksameeter, teine pentameeter. Eleegia viljelejad spartalane TYRTAIOS, riigimees SOLON, palgasõdur ARCHILOCHOS.

Jambograafia hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi. Esimene silp lühike, teine pikk. Rajajaks peetakse ARCHILOCHOST.

Meelika jaguneb monoodiliseks ja koorimeelikaks. Monoodiline meelika – poliitilised, sõja- , armastus- ja veinilaulud. Esindajaks ALKAIOS ja naisluuletaja Lesbose saarelt pärinev SAPPHO(lesbid ).Armastuse- ja veinilaulik ANAKREON.

Koorimeelika arenes Spartas. Palju alaliike: hümnid – ülistuslaul jumalale, epiniikion – ülemaaliste mängude võitjate auks, ood – pidulik, ülev ja ülistav luuletus. Nimekaim esindaja PINDAROS.