KLASSITSISM KUI KIRJANDUSVOOL PRANTSUSE KLASSITSISM. BOILEAU

Renessansikirjandusest arenes välja XVII sajandil kaks vastandlikku kunstisuunda: barokk ja klassitsism. Esimene valdav Hispaanias, Itaalias ja Saksamaal. Teine suund saavutas suurema õitsengu Prantsusmaal, kus teda toetas tugev absolutistlik monarhia ja haritud kodanlus.

XVIII sajandil tõusis Prantsusmaa võimsamaks riigiks Euroopa mandril, millega käis kaasas prantsuse kirjanduse asumine Lääne-Euroopa kirjanduse esiritta. Prantsuse klassitsism kujunes ajajärgul, mil tõusvale kodanlusele toetuv kuningavõim rajas ühtse rahvusriigi ja lõi eeldused teaduse ja kunstide arenguks. Eriti sügavalt mõjutas kirjandust maailmakuulsa matemaatiku, füüsiku ja filosoofi Rene Descartes’i ratsionalism, mille järgi kogu inimlikumaailmatunnetuse aluseks on mõistus. Klassitsistid ei kujuta enam inimkaraktereid tervikuna kogu nende keerulisuses, vaid võtavad vaatluse alla üksikud iseloomuomadused. Sellest tuleneb tegelaskujude ühekülgsus ja skemaatilisus. Klassitsistlike tragöödiate peamine konflikt on võitlus mõistuse ja tunnete vahel.

Prantsuse klassitsismi põhimõtted ja saavutused on kokku võtnud luuletaja ning kriitik NICOLAS BOILEAU-DESPREAUX (1636 – 1711). Peab kunsti looduse jäljendamiseks ja ilu kriteeriumiks tõde, mille saavutamiseks tuleb rangelt toetuda mõistusele. Kunstivormina tunneb ta vaid riimitud värsse, lubavaiks vaid antiikkirjandusest tuntuid zanre, teised keskaja ja renessansi luules kasutatud vorme peab ebasobivaiks. Zanrid jagab kõrgeteks ja madalateks, ranged nõudmised. Peategelased vaid kõrgemast seisusest isikud või mütoloogilised kangelased.

Klassitsism tõstis ausse kirjanduse kasvatusliku funktsiooni, elunähtuste tõepärane kujutamine, arendas keelt selguse ja täpsuse suunas. Nii tõi klassitsism kaasa lüürika kängumise, kirjandus muutus kuivaks moraliseerimiseks.