KESKAJA TEATER. ERINEVUSED ANTIIKTEATRIGA

Draama saavutas kõrgtaseme XIV –XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.

Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).

Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.

Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta.