INDREK HIRV ( 15. XII 1956 ) Sündis Tartus. Lõpetas Tallinna kunstiinstituudi. Luuletustega debüteeris Hirv 1980 algajate autorite kogumikus "Sõna" 2, esikkogu "Uneraev" avaldas 1987. Hirve luules kajastub ümbritsev tegelikkus, millega autor on estetistlikkus opositsioonis, harva vahetult, kuigi siin-seal esineb Tartu motiive. Kirjanik liigub meelsamini oma kujutlusmaailmas ning asetub mitmesugustesse rollidesse. Iseloomulik osa Hirve luulest on armastuslüürika, millele on tunnuslik mehelikult jõuline sensuaalsus.
kord oli algus – kevad – elu urbus- polnd raskust kuklas – painet rinnus – kirge – nüüd hullunud silm surmväsimusest virge – ning jäänud viimne kirg veel – kirglik kurbus ja sõbrad läevad – mõni otse mulda – teist maa ei võta vastu – hing liiga täis – nii elu rõhub veene raskeis päis ja süda trummeldab kui oleks hull ta maa avaneb kord – kevad purskub valla et õietolmust ummistuvad suud – ka kõdund kehas õide löövad luud – ning pudenevad pehaks puie alla |