ANNA HAAVA ( 15. X 1864 – 13. III 1957 )

Eesti luuletaja. Töötas koduõpetajana mitmes paigas Venemaal, oli kodutalus perenaiseks. Tema varasemad "Luuletused" 1888 – 1897 kannavad veel järelärkamisaja šabloonsuse märke, kuid sisaldavad juba ka haruldaselt siiraid ja tundepingsaid, diskreetselt igatsuslikke armastusluuletusi.

Kogus "Lained" 1906 liituvad sügavalt isikliku tundeväljendusega ühiskonnakriitilised teemad ja humoorikad rahvaelupildid. Hilisemad kogud kajastavad eeskätt üksindusmeeleolu. Haava luulet on palju viisistatud.

Ei saa mitte vaiki olla
lauluviisi lõpeta’,
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista’,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sull’,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mull’!