Euripides (480-406 e Kr) Euripides Phlyast (Attikas) sündis pärimusteadete järgi Salamise lahingu päeval (a. 480 e. Kr.) ja suri peaaegu samaaegselt Sophoklesega (a. 407 või 406) Pellas, Makedoonia kuninga Archelaos'e õukonnas, kus ta veetis oma elu paar viimast aastat. Kui Aischylost tema luule sügava usundlikkuse põhjal võime nimetada poeet- preestriks, siis Sophokles osutub poeet- taiduriks, kuna Euripideses peame tunnustama poeet- mõtisklejat. Filosoofiline mõtteviis, eriti kaasaegne sofistika, on luuletajat sügavasti mõjustanud, vajutades tema loomingule selle isepärasuse pitseri, mis tegi ta eelistatuimaks traagikuks hellenismiaegsele lugejaskonnale, kuna kaasaegse publikuga Euripides oli teatavas opositsioonis, mis tingitud tema teravmeelitsevast juurdlusest komblusküsimuste kallal, mäherdune menetlus tundus tol ajal hädaohustavat üldtunnustatud moraali. Säärast sofistlikku targutust Euripides arendas peamiselt oma tegelaste kirglik- pimestavais agoonides ehk vaidluskõnedes, mis moodustavad tema tragöödiate huvikeskuse.

Müüte Euripides käsitleb realistlikult; Sophoklese idealiseeringust pole säilinud peaaegu midagi tema kangelastel, kes sageli eitavate iseloomudega isikutena kannatavad mitmesuguste kirgede tõttu. Sisuliste kaalutluste kohaselt Euripidese tegelased ilmuvad lavale tihti sopastesse närudesse riietatult, mis kutsus esile terava pilke komöödia poolt. 92- st Euripidese nime all käibivast draamast antiikaja teadusemehed pidasid ehtsaiks 75. Neist on säilinud 18 tragöödiat (üks neist - "Rhesos" - arvatavasti võltsitud) ja 1 saatürdraama.

Euripidese vanima säilinud tragöödia "Alkestis'e" sisuks on noore naise eneseohverdus, kes sureb oma mehe Admetos'e eest. See, hoolimata temale osaks saanud murest, võtab lahkesti vastu oma sõbra Heraklese, mille eest too asub võitlema surmajumalaga ja vabastab Alkestise tema küüsist.

"Medeia" on antiikaja kuulsaimaid tragöödiaid. Tema heroiiniks on Kolchise kuningatar, kes armastusest Iason'i vastu jätab maha oma kodumaa ja vanemad. Iason valmistab teda hülgama, et aineliste huvide mõttes abielluda Korintose kuningatütre Kreusa'ga. Siis Medeia vihast ja kiivusest piinatuna surmab oma võistlejanna nõiduse teel, tapab enda ja Iasoni ühised lapsed ja lahkub Iasonist.

Ka "Hippolytos'es" on esiplaanil naiselik armastus, seekord Theseus'e naise Phaidra patune armastus oma võõraspoja Hippolytose vastu. Hoolimata Phaidra keelust amm avaldab tema armastuse Hippolytosele ja Phaidral tuleb olla põlglikkude sõnade tunnistajaks, millega kõrk ning puhtahingeline noormees hülgab truudusemurdjalt võõrasemalt tulnud ettepaneku. Nüüd Phaidra armastus muutub vihaks. Ta otsustab lõpetada oma murtud elu, kuid enne surma ta kirjutab mehele kirja, milles süüdistab Hippolytost kallaletungis oma naiselikule truudusele. Kergeusklik Theseus neab ära oma poja ja ta jumalik isa Poseidon, kuuldes tema palvet, saadab koletise, keda nähes Hippolytose hobused hakkavad lõhkuma ja lömastavad noormehe oma kapjade all. Jumalanna Artemis avaldab viimaks Theseusele tõe, kes palub andestust oma surevalt pojalt.

"Iphigeneia Taurises" on Aischylose "Eumeniidide" jätkuks. Ematapmisest täielikuks lunastuseks Apollon käsib Orestes'el minna Taurisesse Artemise kuju järele. Seal ta võetakse vangi koos oma ustava sõbra Pylades'ega ja kohaliku kombe järgi peab mõlemad ohverdatama Artemisele. Kuid jumalanna neitsilikus preestrinnas Orestes tunneb ära oma õe Iphigeneia, kelle Artemis kord, kui tütarlaps pidi talle altaril ohverdatama, viis Taurisesse endale preestrinnaks. Iphigeneia abiga noormehed pääsevad põgenema, viies ühes Iphigeneiaga ka jumalanna kuju Hellesesse.

Selle tragöödia eelduseks on "Iphigeneia Aulises", Euripidese kõige hilisemaid tooteid. Trooja sõtta rühkiv Agamemnon on solvanud Artemist, mille eest jumalanna karistab kogu ahhailaste sõjaväge täielise tuulevaikusega Aulises. Agamemnon peab valju jumalanna lepituseks ohverdama oma tütre. Valelikul ettekäändel, nagu tahaks ta naida oma tütre Achilleusele, auahne kuningas kutsub oma perekonna Mükeenest Aulisesse. Kuid pettus tuleb enneaegu ilmsiks ja tormakas Achilleus avaldab valmisolekut kaitsta Iphigeneiat ükskõik kelle eest; ent suuremeelne tütarlaps, mitte tahtes saada tüli põhjustajaks ahhailaste vahel, otsustab surra vabatahtlikult.

Euripidese viimset tragöödiat, "Bakchid", võime pidada poeedi vaimseks testamendiks. Noor Teebai kuningas Pentheus, tundes oma kutse kõrgust, millele ta on pühendanud oma elu, püüab endas maha suruda kõik inimliku loomuse ihad. Seal kohtab ta aga jumalust, keda muistsed rahvad pidasid lihaliku rõõmu kehastuseks, nimelt Dionysost. Tagajärjetus võitluses temaga ja iseenda loomusega Pentheus kaotab esmalt mõistuse, siis ka elu: ta sureb oma ema Agaue käe läbi, kes bakhilisest joovastusest hullunult kisub lõhki oma poja koos teiste bakhantidega. - See on Euripidese parimaid, kuid ka raskeimaid tragöödiaid. Meisterlikult on kujutatud Pentheuse vähehaaval kasvav hullustus, kuid veel põrutavam mulje jätab too stseen, kus Agaue ärkab uuesti teadvusele ja märkab, et on tapnud oma poja.

"Kükloop" on meile huvitav ainsa täielikult säilinud saatürdraamana. Ta sisu on võetud "Odüsseia" 9. laulust. Poeet kujutab, kuidas saatürid, minnes otsima piraatide poolt röövitud Dionysost, satuvad kükloobi koopasse, kust Odysseus pimestades hiiglase päästab ka nemad.