ERNST ENNO ( 8. VI 1875 – 7. III 1934 ) Sündis Tartumaal. Lõpetas Riia polütehnikumi. Oli Tartus ajakirjanik. Enno on sajandi alguskümnendite omapärasemaid luuletajaid. Ta loomingu olulisemaid lätteid ja objekte on indiviidi siseelu, elav ühendus loodusega ja koduelamustega. Poeetiliste eneseotsingute teel andis virgutusi sümbolism. Püüdes jõuda võimalikult sügavale iseenda äratundmises, kiindus Enno mitmetesse teosoofilistesse õpetustesse. Ta oli esimene, kes tõi eesti luulesse ida filosoofia sugemeid. Luule oluliseks ülesandeks pidas Enno inimese võitmist headusele, vastandudes nõnda estetistlikule vormi ületähtsustamisele. Enno lüürikat iseloomustavad pehmed toonid, kujutluspiltide sujuv seostumine, malbe tundelisus ja sundimatu häälikumuusika, mida toetavad elamuslikud kordused. Oma luule paremikus laulab Enno kodust, loodusest ja inimestest. Ta igatsuslaulude kodu on tihti ühtaegu lapsepõlvest mälestustesse sööbinud reaalne kodu ja unistuslikku humaanset täiust, rahu ning ilu sümboliseeriv hingekodu. "Koduigatsus" 1909 Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Ja sala laulvad minu vaiksed leinad, |