BOCCACCIO. DEKAMERON ( 1313 – 1375)

Itaalia renessansi suurkirjanik ning humanist. Esimesed luuletused juba kümneaastaselt. Kirjutas mitu ladinakeelset traktaati, sealhulgas "Jumalate genealoogia" ja "Kuulsatest naistest". Tema loomingu peaosa moodustavad eepilised teosed. Teose eeskujuks keskajast tuntud jutustus kahe armastaja saatusest. Tegevus muistses Roomas. Hoopis erinev on esimese, uueaegse psühholoogilise romaanina arvestatav proosaeleegia "Fiammetta" (1343)., milles kujutatakse hüljatud naise kannatusi. Boccaccio peateos on novellikogu "Dekameron". Raamjutustusega – kümme Firenze aadlikku põgenevad katkuaastal 1348 taudi eest linnalähedasse villasse – on liidetud tervikuks sada lõbusat, õpetlikku ja osalt ka frivoolset novelli. Nende ainestik pärineb Idamailt, keskaja elust, antiigist, kuid osa tegelasi on võetud kirjaniku kaasajast. Ehtrenessansslik on autori suhtumine oma tegelastesse, olgu nad siis feodaalhärrad, arukad kaupmehed, kõlvatud mungad, osavad käsitöölised või muud lihtrahva esindajad.

Boccaccio ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb terast mõistust, säästmata pilkest rumalaid ja silmakirjatsejaid. Hülgab keskaegse õpetlikkuse ja moraliseeriva tooni.