JOHANNES BARBARUS ( 12. I 1890 – 29. XI 1946 )

Sündis Viljandimaal. Õppis Kiievis arstiteadust.

Barbaruse esimesed luuletused avaldati "Noor-Eesti" ajakirjas 1910, debüütkogu ilmus 1918. Varajasem looming oma uusromantilistes suundumustes ei soodustanud eneseleidmist. Veenvam on Barbarus kogus "Vahekorrad", milles mõistab hukka sõda ning varakate kihtide vägivalda, agiteerib kujuteldavat ideaalühiskonda ja inimest kuulutades.

Põhimõttekindlaks, pahempoolselt häälestatud opositsioonilüürikuks jääb Barbarus hiljemgi. On innustunud prantsuse modernluulest ja kunstist. Barbarus katsetab luuletustega mitmel plaanil, milles sama objekti kujutatakse ühtaegu erinevatest vaatepunktidest ning põhikujutlusega kõrvuti esitatakse kontrast- ja paralleelassotsiatsioone.. Kirjanik loob meelsasti ulatuslike tsüklite kaupa, milles arendab käsitletava motiivi välja süsteemselt ja rikkalikes seostes.

1920. aastate lõpus hakkavad äärmuslikud eksperimendid taanduma. Luule lihtsustub, kuid seda selgemalt väljendab kirjanik oma veendumusi. Ideearenduse kõrvale sugeneb Barbaruse loomingusse tunduvalt konkreetseid elupilte, lüürilise kõrvale eepilist alget, mille tulemuseks on värssjuttude, värssnovelli ja poeemi viljelemine. 1930. aastate lõpul väljendab kirjanik oma hoiakut rohkem allegoorilise või sümbolkujundi kaudu.

Reaktsiooni ristämblik koob
võrku Euroopa nähtavasse nurka,
kõrgemale vinnab selle tagurluse hoob,
mis oleks seisma jääma pidand ajaloo urka.

Haakristi skorpion vardasse heisatud,
verega määritud uksed ja piidad.
hämmastunult inimene peatub – seisatub,
loidavad öhe kui raamatute riidad.

Ainuke valgus, mida ei suudeta anastada,
millest nagu päikesest kõigile piisab:
trükitud sõna ei keegi saa varastada,
põledes raamat alles märtriks nii saab.