KÄSIKÄES
Olivia Saar

 

Igal kevadel vulavad ojad,

pungad päevaga paisuvad puus,

igal kevadel lindudel pojad,

iga kevad on ometi uus.

 

Õied ülasel valgemad veidi,

pisut kõnekam konnade krooks,

kaunis pihlakas rohekas kleidis,

lausa vallatu vasika jooks.

 

Meie isegi muutume ajas,

pole tänane eilsega vend,

jälle kellelgi sünnipäeva majas,

jälle toimunud kosmoselend.

 

Talve vägisi vallutab valgus,

seegi valgus on eredam vist,

igas tulekus millegi algust

ja minekuks loobumist.

 

Säde. 1985. 10. aprill.