Veel ruskab puna läänetaeva rajal.
Õhk hämar, põuaaurune ja sume,
ja auru kadarik on videv, tume;
vaid laulurästas hõiskab surnuaial.

Ka kaasiklinnud laul`vad eha ajal;
alt loigult kostab kiive hüüe kume,
kui kaugelt kuulatama seisahtume;
ja vaikust konnad täitvad valjul kajal.

Lööb kõrgel helendama tähti tara
ja linnuteede hõbe helkjas uju,
kui eha sülle vajub Veenus vara.

Veel paistvad aruperes läbi uju,
veel kuuleb eemalt mõne hääle ara,
siis vaikus langeb, kujub kullast kuju.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.