Valentinipäev: lühike ülevaade ajaloost

Kust pärinevad Valentinipäeva kombed ja kas ta on alati armunute pidupäev olnud? Nendele küsimustele leiategi siit vastuse.

Vanas Roomas oli 14. veebruar Juno austamise päev. Juno oli Rooma jumalannade kuninganna. Roomlased tundsid teda ka kui naiste ja abielu kaitsjat. Tema pühale järgneval päeval algas lupercalia ehk hundi pidustused, mis oli üks keiserliku Rooma tähtsamaid sündmusi.

800 aastat enne valentinipäeva tähistasid roomlased paganlikku traditsiooni, mille kõrgpunktiks oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga välja teismelise tüdruku nime, kellest sai tema seksuaalne partner ülejäänud aastaks. Sageli need paarid armusid
ja abiellusid.

Püüdes paganlikke rituaale ohjeldada, andis paavst Gelasius korralduse loteriid muuta. Tüdrukute nimede asemel tõmbasid nii noored mehed kui naised vaasist sedeli pühakunimega, kes oli nende teenäitajaks antud aastal. Arvatagi, et noortele meestele
see muutus ei meeldinud.

Kuigi kirik oli naisteloterii keelanud, jätkasid Rooma mehed naiste armastuse püüdmist valentinipäeval. Traditsiooniks sai saata armastatule kirjalikke sõnumeid.

Legend järgi keelas imperaator Claudius meestel abiellumise, et nad oleksid ideaalsed
sõdurid. Keiser käskis ka kõik kihlused ja abielud tühistada. Aga üks preestritest ei
allunud korraldusele ning laulatas paare salaja. Preester Valentin heideti vangi, kus ta
suri. Isa Valentine oli lahke ja tark inimene, kellel oli palju sõpru. Ta maeti St. Praxedese kirikusse 14. veebruaril 270. aastal.

Teise legendi järgi oli Valentin kristlane Roomas, kus uut religiooni ei sallitud. Kirstlastest märtrite abistamise eest ta vangistati. Vangis olles armus Valentine vangivahi pimedasse tütresse Juliasse ja andis tüdrukule tagasi silmanägemise. Kui uudis imest levis, otsustasid Rooma võimud Valentinil pea maha võtta. Hukkamispäeva hommikul olevat ta saatnud Juliale sõnumi: "Sinu Valentinilt."

Esimene moodne valentinikaart saadeti 15. sajandi alguses, kui noor Orleansi hertsog lahingus vahistati ja Londoni Towerisse heideti. Sealt saatis ta oma naisele luuletusi,
millest 60 on senini säilinud ja vaatamiseks välja pandud Briti Muuseumis.

Lilled ilmusid valentinipäeva kombestikku ligi 200 aastat hiljem, kui Henry IV tütar korraldas püha Valentini auks peo ning kõik daamid said valitud kavaleridelt lillebuketid.

Keskajal usuti, et valentinipäeval valisid linnud endale paarilise. 17. sajandil hakkasid
armastajad sellel päeval mälestusesemeid vahetama.

Keskaja Inglismaal pandi kasti sedelid vallaliste meeste ja naiste nimedega ning tõmmati sealt paarikaupa välja. Paarid vahetasid kingitusi ja naisest sai selle mehe valentin järgnevaks aastaks.

Kuigi tänapäeva ühiskond on väga erinev, on traditsioon senini elus ning kusagil südamesopis loodavad kõik leida armastuse, millest kirjutas Shakespeare.

Kena valentinipäeva!

DELFI naisteleht  6. märts