Lumehelbeke pilvedelt reisile asus
ja liueldes maa poole sõudis,
tuulepoistele pai tehes sõidu eest tasus
ja ühele aknale jõudis.

Lumehelbeke akna peal lauakest silmab,
kus tihane raasukest toksib.
Aga männil, mis lumine sajusest ilmast,
ergud oravad hüppavad oksil.

Lumehelbeke aknast näeb lapsi, kel kiire,
kes ehivad peosaalis kuuske.
Osa harjutab tantsu - küll teevad vast tiire,
et lehvivad riided ja juuksed!

Varsti maskeraad algab, veel viimases rutus,
näe, minema viiakse toolid.
Igal nääriööl sünnib kui ilusas jutus
ikka midagi muinasloolist.

Juba sädeleb näärikuusk küünalde tules,
koos tantsivad kõiksugu loomad:
karupojad ja jänkud, ja öökullgi tuleb,
ka krokodill kohale roomab!

Lumehelbeid kui palju on korraga pidul,
nad keerlevad, hõljuvad ringi!
Keset kuldsete tähtede säravaid ridu
hall külmataat kõpsutab kingi.

Haldjas karuga seltsib, nad astuvad paaris.
Kass kõndides vibutab keppi.
Koer tiirutab rebast nii toredais kaaris
ja konn kannab printsessi sleppi.

Sammub nääritaat saali ja tervitab kõiki
ja kõigile kinkisid jagab -
tunneb, teadagi, igaüht risti ja põiki
ja naeratab habeme taga.

(Minni Nurme)