12. märtsiga on eesti rahvakalendris mõnetine segadus, väidab ajaloolane Lauri Vahtre, ning selgitab seda üsna põhjalikult oma kirjutistes. Taliharjaks on rahvas lugenud peamiselt tõnisepäeva (17. jaanuar) või küünlapäeva (12.veebruar), aga taliharjapäevaks tuleks vist nimetada ikka 14. jaanuari. Kuid paljudes kalendrites nimetatakse ka 12. märtsi taliharjapäevaks, kuigi sedasorti päev ei peaks märtsikuusse kuidagi sobima. Ilmselt on tegu A.W.Hupeli 1782. a. avaldatud "Saaremaa talupojakalendrisse" sisse lipsanud eksitusega, misläbi taliharja - ja korjusepäev vahetusse läksid. 12.märts vastab Rooma paavsti Gregorius Suure (VI-VII sajand) surmapäevale. Gregoriust peetakse pühakuks, kes on õpilaste, muusikute ja lauljate patroon ja podagrahaigete aitaja.

Korjusepäeva õige kuupäev on 12. märts, mitte 14. jaanuar, nagu varem mainitud, ning sellise seletuse andis juba 1975. aastal etnograafia suurkuju Gustav Ränk.

Vähemtuntud tähtpäevadest võiks nimetada 9. märtsil Setus tähistatavat tsirgupäeva (sorokaveet), mis vene keeles viitab 40 märtri mälestuspäevale. Setude traditsioonis märgitakse 40 või 44 linnu pöördumist suve poole. Küpsetatakse "vatsku" lindudele ja kasutatakse maagilisi võtteid, et kanad munele hakkasid.

Kääripäev (17. märts) ehk püha Gertrudi surmapäev on tulnud kirikukalendrist ja on tuntud kitsal alal Lõuna-Eestis. Käädripäeva traditsioonides tulevad esile kevade lähenemise tunnused: karu keerab end käpuli, putukad ja ussid ärkavad ellu. Harglas oli komme peita ära pesukurikas, et sabaga loomad (susi, siug) kodu ei teeks.

Paastumaarjapäev (25.märts) tähistas katoliku ajal aasta algust, mille põhjus peitub sügavamal: kui keskaegses Euroopas loeti üldiselt aasta alguseks Kristuse sünnipäeva (25. detsember), siis maarjapäev, 9 kuud varem, on tema eostamise päev. Täiend "paastu" tuleneb asjaolust, et tavaliselt langeb maarjapäev suure kevadise paastu aega. Kagu- Eestis on kasutusel kapsamaarjapäeva nimi, kuna rahvakommetest on sel päeval olulised kapsastega seotud toimetused. Maarjapäev on naiste püha: et palged punased püsiksid, oli kombeks juua "maarjapuna", st,. punast veini. Palju ühist on vastlapäevaga - maarjapäevalgi on palju keedetud seajalgu, tehtud kontidest vurre, viidud kondid metsa või väljale, et sead suvel püsiksid ja vilja sisse ei tikuks.