RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVI MAIS
Christina Lään, Eesti Vabaõhumuuseum 

Vanarahva ennustuse kohaselt on "mai külm, kui detsember on soe." Ning "kui jüri toob rohelise, siis mai sööb selle ära". Nõndaviisi nüüd läinud ongi. Lohutuseks ehk selline ütlus, et" kui maikuul lund tuleb, on jaanikuu ilmad kuumad". Rahva seas on maid nimetatud veel lehekuuks, meiukuuks ja õiekuuks.

Puukalendri ehk ruunikalendri kohaselt on 18. mai eerikupäev, mis ei viita mitte pühakule, vaid sellal looduses toimuvatele protsessidele: tärkavatele viljapeadele.

Meie põhja - ja lõunanaabrite seas populaarne urbanipäev 25. mail annab lootust arvata, et siitpeale jäävad öökülmad ära ning saab ehk ka teravilja ja lina külvata.

"Urbanipäeval mahatehtud linad kasvavad väga head." (Jüri)

"Veest võetavat esimene külm kivi välja jüripäeval, teine urbani - ja kolmas jaanipäeval." (Viljandi)

Samale päevale langeb ka ristipäev ehk taevaminemispüha, mis piiblilegendi kohaselt on päev, mil surnuist ülestõusnud Kristus taeva läks. Päeva arvestatakse 40 päeva kevadpühadest ning ta langeb alati neljapäevale siit nimetus ristineljapäev. Päeva seos kirikuga on olnud meil üsna pinnapealne.

Rahva hulgas tuntakse ühtekokku nelja ristipäeva - nimelt eelnevad suurele ristipäevale veel tuule- , linnu-, ja leheristipäev. Tuuleristipäevaga arvatakse kaasnevat või lõppevat kevadisi külmi tuuli. Linnuristipäev tähistab lindude rände lõppu ja aktiivset linnuelu. Leheristipäevast on lehed puus ja rohi maas.

Olles tihedalt seotud igapäevaelu praktilise küljega, on ristipäev rikas uskumuste poolest. Sellel ajal ei tehta põllutöid, kuna maa ise ja kõik maa peal olev on püha. Lillede noppimine, rohu katkumine, okste murdmine, puude vigastamine või raiumine ning isegi rohu peal magamine on rangelt keelatud. Maa nõudis ristipäeval puhkust. Usuti, et sel päeval korjatud ravimtaimed kuivavad punaseks ning ükskõik millise taime või puu vigastamisel tilgub verd. Peale põllutöökeelu tuleneb selle päeva erilisest loodusse suhtumisest ka heinamaadel karjatamise keeld - muidu hein enam ei kasva. Ristipäeva töökeeldude aluseks on erineva päritolu ja algupäraga tõekspidamised, mis kujutavad endast põimingut loodusrahvaste usundist ja ristiusu ekspansiooniga levinud õpetusest. Maa pühitsemist võib arvestada eestlastele kui loodusrahvale omast tabusüsteemi. Ristipäeva traditsioonides levinud töökeelud on mõjutusi saanud kirikukombestikust. Kuid näiteks õmblemise, koristamise ja mürarikaste tööde keeld pikseohu põhjendusega suunab paralleele tõmbama germaani rahvaste muistse usundiga, mis tuleneb ilmajumaluse Donari austamisest.

"Kui ristipäeva öö on külm, siis on külm suvi. Siis tassi kogu suve kasukat." (Rakvere)

"On ristlepe vihmane, tuleb kena kasuaeg, on aga tuuline, kuiv ja pala, tuleb tuult, tormi ja ikaldust." (Karja)

Ennustamisega on seotud järgmine lugu Pöidest: "Suure ristipäeva hommikul püüa paar konna, kui nad paaritavad, ja vii nad sipelgapesasse. Kolme päeva pärast, kui juba sipelgad nad on ära söönud, mine otsi säält kontide seast, siis leiad ühe koogu ja ühe hargi. Siis vii see kook ja hark kiriku ukse alla mulla sisse, lase nad kolm nädalat seal mulla sees olla, et kirikurahvas sealt kolm püha üle käib. Pärast seda võta nad sealt ära ja sul on siis konnakoogud käes. Tahad sa, et keegi sind armastama hakkaks, siis tõmba selle kooguga teda enda poole. Tahad sa seda, et keegi, kes sind armastab, sinust ära lahkuks, siis tõuka teda selle hargiga endast eemale."

Ristipäev oli nii suur püha, et rohi ei kasvanud ning peast ei langenud juuksekarvu ilma jumala tahtmiseta. Setuski oli see suur praasnik: käidi laadal, pidutseti ning otsiti tütarlastele kosilasi.