Omal ajal leidus eesti mehi, kes kandsid eesnime Pendis, Pendo, Pent. Praegu ei ole need nimed meil enam moes. Itaalias on aga veelgi üsna levinud Benito, Skandinaavias Bengt, Saksamaal Bent. Kõik nad pärinevad ladina nimest BENEDICKUS (õnnistatu, heaks öeldu).

Meie rahvakalendris on pendipäev küll kirjas, kuid selle kohta leidub väga vähe andmeid. J.W.Boecleri kirjutatud raamatus "Eestlaste ebausukombed, viisid ja tavad", mis ilmus 1854. aastal Fr.R.Kreutzwaldi kommentaaridega, ei öelda enamat, kui et Harjumaal on 21. märts "usside ärkamise päev". Sel päeval ei tohtivat metsatööd teha, niisamuti nagu madisepäeval. Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogus on pendipäeva kohta ainult üks üleskirjutus Ristilt: "Pendipäeval ei tohigi puid raiuda, kui soovid, et kevadel kala saad, sest pendipäeval pöörab kala pea kalda poole. Raiud ehk põrutad sa sel päeval, siis pöörata kala tagasi suure merde."

Selles, et pendipäev nõnda unustatud, on süüdi reformatsioon ja munkluse kaotamine. Kui me pühakute leksikoni lahti lööme, siis leiame sealt koguni kolm Püha Benedictust. Meie pendipäeva ajendiks on Benedictus Nursiast, Õhtumaa munkluse patriarh, benetiktlaste ordu alusepanija, Monte Cassino kloostri abt, kes lõpetas oma elupäevad 21. märtsil 467. aastal. Ilmalikele on peamiseks pidepunktiks Nursia Benedictuse rajatud mungaorduga nende "firmanaps" - benediktiiniks nimetatav liköör. Kas meie "Liviko" toodab (või tootis?) benediktiini täies kooskõlas mungaordu retseptiga, vajaks vist täpsustamist.

Ainsaks aistitavaks märgiks Nursia pühamehe kunagisest üldtuntusest Tallinnas on maalitud kujutis Niguliste peaaltari aluskapi ehk predellal. Seal on ta üks kuuest Õhtumaa kirikuisast, seega tänapäevase sõnavara kohaselt VIP (very important person). Benedictus on kujutatud mustvalges abirüüs, peas lamedapõhjaline must mütsike, paremas käes patriarhi rist, vasakus raamat mungaordule reeglite andmise märgina. Samas pildireas on muide ka paavst Gregorius Suur, esimene paavst benediktlaste seast, kes ühtlasi pani kirja Nursia Benedictuse eluloolised andmed ja tema kohta tekkinud legendid.

Luulet tõelusest lahutada püüdes selgub järgmist.

Benedictus on pärit Itaaliast Perugia provintsist. Kahekümneaastaseks saades asus ta kolmeks aastaks erakuna koopasse Subiaco lähedal. Mõne aja möödudes läks Benedictus Monte Cassino mäele, kus rajas kloostri omaenda koostatud ühiselureeglite kohaselt. Naiskloostri abtissiks Monte Cassinos sai Benedictuse kaksikõde Scholastika. Kui õde suri, olevat Benedictus (paavst Gregoriuse jutu järgi) tema hinge valge tuvi kujul taevasse läkitanud. Benediktlaste ordu sai vanimaks mungaorduks Euroopas ja etendas olulist osa hariduse levitamisel.

Lillelisemaid lugusid Benedictusest pajatab "Kuldlegend". Vaatame neist mõnda.

Noore koopaerakuna olevat Benedictus kord tundnud kanget lihahimu kiusatust. "Ja saatan juhtis Püha Benedictuse vaimusilmade ette ühe naise, keda ta oli ilmalikus elus näinud; ja lummas väga tema poole ja sütitas mehe südame tolle pildiga, nõnda et ta mõtles kõrbest lahkuda ja tollest lusti saada. Siis valgustas issand tema südant ja aitas teda, nõnda et ta kiusatusele vastu pani ja kiskus end alasti ja vähkres nii kaua okaste ja ohakate seas, kuni kogu ta keha veriseks sai. Nõnda ravis ta hinge haavu keha haavadega ja võitis patud, kuna ta tule välja päästis. Sellest ajast peale ei tulnud talle enam mingeid lihalikke kiusatusi." Selle juhtumuse tõttu on teravad okkad üheks atribuudiks, mida kunstnikud Benedictuse kujutisele vahel lisavad. Kord, kui maal näljahäda oli ja kloostri keldriski ainult üks klaas õliga alles jäänud, käskis Benedictus keldriülemat õli ühele vaesele anda. Keldriülem puiklema. Benedictus vihastanud ja visanud õlinõu aknast välja. Aga oh imet! Ei läinud klaas õliga kaljujalamil puruks ega voolanud õli välja, ent keldrinurka siginenud samal silmapilgul suur aam, mis õli nii täis, et lausa üle ääre ajas. Siit tuleneva moraaliga - kes omast piskust hädalisemale annetab, ei pea mitte hätta jäetud saama - ongi sünnis pendipäevajuttu lõpetada.