Pärast tagasipöördumist Rooma sai Markus Peetruselt uue ülesande: minna esimesena kristlust kuulutama Egiptusesse, Aleksandria linna. Seal olevat misjonitöö hästi edenenud, kogudus tekkinud ja kirik ehitatud. Ent veel mõjukad "paganausu" preestrid, kes Jupiterist ja tema kaaskonnast lugu pidasid, ei võtnud "orjade jumala" prohvetit sallida. Kord pärast lihavõttemissat tulnud nad Markusele kallale, tõmmanud silmusega köie kaela ja lohistanud mehe läbi linna vangikongi, nii et tänavatel verejäljed maas. Järgmisel hommikul pandud silmus uuesti kaela ja karjutud "Viidagu härg tapamajja!" Markus aga vastanud sõnadega "Issand, sinu kätesse annan ma oma hinge." Nende sõnade järel nad ta ära kägistasidki. Juhtunud see keiser Nero ajal, kes aastal 57 Rooma keisriks sai.

Markust on peetud avitajaks äkksurma ohu korral. See tugineb pärimusele ühest töömehest, kes San Marco tellingutel töötades alla kukkus. Kui mehel juba surm silme ees, palvetanud ta: "Oh avita, Püha Markus!" Ja ennäe, sedamaid jäänud ta ühe tellingute talaotsa külge rippuma ega prantsatanudki surnuks. Selle katoliikliku loo pärast tuntakse eesti rahvakalendris markusepäeva ehk margusepäeva ka äkksurmapäeva nime all, kuigi evangelist Markusest ka seesuguseid lugusi on, mis justkui lubaksid loota tema abi kingseppadele, haavatasaanutele, vaevata surra soovijatele. Eesti talupoja praktitsism mugandas inimestega seotud uskumused ka koduloomadele, ehkki "Kuldlegend" Markust erilise loomasõbrana ei mäleta. Nimelt on sõnum Pilistverest 1680.aastast, et seal usuti Püha Markust säästvat karja äkksurmast. Karjamaagia seoses Markusega oli mujalgi levinud. Alutagusel ei lubatud sel päeval künda, et härjad ja muud loomad äkitselt üle ei pingutaks ja surma ei saaks. Et loomadele rabandust ei tuleks, peeti Võrus kiiduväärseks pudulojuseid kadakatega suitsutada.

Üks õige muinasjutuline uskumus seostus madudega. Sel päeval kutsuvat ussikuningas oma alamad nõupidamisele(!). Sestap mõnel pool nimetati margusepäeva hoopiski ussikuningapäevaks. Tundugu naljakas või mitte, ent uskumusel võib olla väga ürgne aluspõhi: oli ju ussikultus omane kõigile Põhjala rahvastele enne ristiusu tulekut. Teatavasti oli III-XVII sajandini eesti naiste kõige populaarsem ehtetüüp(sõrmuse või käevõruna) maokujuline spiraal. Ja Tallinna seppade pitseritel ning hauakivil Nigulistes näeme püha madu. Kui madu sepa ääsi all elab, toovat see õnne. Ja kes ei mäletaks eesti muinasjutte tarkadest ussikuningatest, kes varandusi valvavad. Nii et lõvist me alustasime, aga maoga lõpetame. Madu oli enne. Salapärane rästik, surma saladuse valdaja, talveunes viibija ning kevadeti taassündija, kes võib oma mürgiga nii ravida kui surmata. Olenevalt mürgi kogusest.

Jüri Kuuskemaa