EILSEST HOMSESSE
Rudolf Rimmel

Me astume eilsest homsesse
nagu tunnelist valguse kätte,
sest keegi meist tõestab, et leiame
sealt kõigi lätete lätte.

Mis maha jääb? Pime kõledus?
Või niiskunud kiviseinad?
Võib-olla see kõledus mustemgi
kui kokku me senised leinad?

Kuid taevas meid kohtab sinine,
päev varjud me näkku lõikab;
kui seisame valgusest jahmunult,
siis keegi meid tunnelist hõikab:

"Hei, ärplejad, kuhu te trügite?
Häist tavadest pidage lugu!
Siit pageda ärge püüdkegi -
siin hoiab teid ajalugu!..."

Kas võibki see olla võimalik -
mina, möödunu jättes?
Me otsime oma peegeldust
seni veel leidmata lättes.

Ja avaneb valju põtkuga,
peal pilvede päevakõder,
ja sajandeid vanas tammikus
meid hüüab hall isapõder.

Me läbime valguse pimedust
Oh poisid, on's kasugi meil sest?
Me ometi teame - lätted
meie jaoks algasid eilsest.

Kuid sedagi teame: homsest,
vaid homsest peab otsima venda.
Ja kõikidest teedest raskeim
on tee läbi iseenda.

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 82-83.