VÄIKEVEND JA KARLSSON KATUSELT
Astrid Lindgren

VÄIKEVENNA SÜNNIPÄEV

    Need hetked, millal tuli ärkvel olles oodata, kuni uks avaneb ja kõik sisse tulevad - sünnipäevakandiku, kingituse ja kõige muuga - olid peaaegu väljakannatamatud. Väikevend tundis, kuidas pinevusest hakkas lausa kõht valutama.
Ent nüüd nad tulid, nüüd hakkasid ukse taga laulma: "Ta elagu...", nüüd avanes uks, ja seal nad kõik seisidki - ema ja isa, Bosse ja Bettan.
Väikevend tõusis voodis tikksirgelt istukile ja ta silmad särasid.
"Mul on see au, kallis Väikevend!" alustas ema.
Kõik ütlesid "mul on see au" temale. Ja seal oligi kaheksa küünlaga tort ning kandik kingitustega.
Päris mitme kingitusega. Kuigi vahest mitte nii paljudega, nagu ta tavaliselt sünnipäevaks oli saanud. Kuidas Väikevend ka arvestas, seal polnud rohkem kui neli pakki. Kuid isa ütles:
"Päeva jooksul võib ju kingitusi juurde tulla. Ega kõike pea kohe hommikul kätte saama."
Ning Väikevend oli väga rõõmus oma nelja paki üle. Seal oli värvikarp ja mängupüstol, üks raamat ja paar uusi siniseid pükse, ja kõik need asjad meeldisid talle. Ja küll nad olid kõik toredad - ema ja isa, Bosse ja Bettan! Kellegi teisel polnud nii häid vanemaid ega õde- venda kui temal.
Väikevend laskis paar pauku püstolist, ja see paukus hästi. Terve perekond istus voodiserval ja kuulas pealt, kuidas talle kõik need asjad meeldivad!
"Mõelda, et juba on kaheksa aastat sellest päevast, kui see põngerjas ilmale tuli,"ütles isa.
"Jah," ütles ema. "Kuidas küll aeg lendab! Kas mäletad, kuidas Stokholmis tol päeval vihma kallas?"
"Ema, mina olen ju sündinud siin, Stokholmis?" küsis Väikevend.
"Muidugi oled," vastas ema.
"Aga Bosse ja Bettan - nemad on Malmös sündinud?"
"Seda küll."