SÜNNIPÄEV Muidugi sünnipäevalaulust. Sellega sünnipäev algabki. Kas sina oled kedagi oma perest sünnipäevahommikul üles laulnud? Võib-olla on sind ennast ka üles lauldud. Võib-olla tehakse seda igal aastal. Siis on see sinu perekonna traditsioon. Mõnikord juhtub ka nii, et ärkad juba siis üles, kui kuuled toas või toa ukse taga liikumist. Siis tead, et sind tullakse üles laulma. Sa hoiad silmad kõvasti kinni ja ootad, kuni laulma hakatakse. Küll on tore kuulata, kui lauldakse. Ma arvan, et sinu süda põksub üsna tugevasti. Aga ka nendel, kes sind üles laulma tulevad, on sellest laulmisest palju rõõmu. Väga, väga ammu, kui sinu vanavanaisa alles noor oli, käidi sünnipäevalapsele varahommikul koduakna taga laulmas. Sageli mängiti laulu saatel pilli, näiteks kitarri, viiulit või kannelt. Muidugi oli seda parem teha suvel. Ja laulda sai ainult siis, kui elati pisikeses majas või talus, kus aknad olid madalal ja laul teisi ei seganud. Ei saa ju suures mitmekorruselises majas hommikul vara akna taga laulda. See võib äratada kogu maja elanikud. Oma kodus saab aga ükskõik millisel aastaajal alati sünnipäevalast üles laulda. Sünnipäevalaulu lauldakse vaikse häälega. Mis sa arvad, miks? Eks ikka sellepärast, et muidu võid sünnipäevalast ehmatada ja see ei ole hea. Rõõmu tuntakse ikka ilusast, vaiksest sünnipäevalaulust, mille saatel on mõnus ärgata ja mõelda : "Täna ongi minu sünnipäev!"
Imbi Muhel.MEIE LAPSE SÜNNIPÄEVARAAMAT. Tln. "Koolibri" 1996. |