LONDISTE, ÕIGE NIMEGA VANT
Iko Maran
1.

SIIM JA LONDISTE SAAVAD TUTTAVAKS.

Nii kui Siim ärkas, sai ta kohe aru, et tal on täna sünnipäev: laual seisid tort ja lilled, voodi ees seisid isa ja ema, emal hea nägu ees, isal suur kirju karp käes. Siim, taibukas poiss, mõistis sedagi, et karbis on kingitus, mis muud. Aga missugune kingitus, seda ta ei osanud küll ära arvata.

"Mis karbis sees on? Mis on karbi sees?" küsis ta kähku ja tahtis kingitust oma kätte saada.

Aga isa ei andnud, uuris karpi igast küljest ja ütles:

"See huvitab mindki, mis siin sees on."

"Kas sina siis ei tea?"

"Kust ma võiks seda teada, karp on ju kinni."

"Kas ta oli kohe kinni?"

"Just! Ma läksin poodi ja ütlesin: "Minu kallil pojal on homme sünnipäev. Tal on igal aastal sünnipäev. Palun andke mulle kingitus, mis talle rõõmu teeks." Müüja ütles: "Kinkige talle see suur kirju karp. Kõigile poistele, kel on igal aastal sünnipäev, sobib kinkida niisugune suur kirju karp." Ma ütlesin: "Mind huvitab kangesti, mis selle karbi sees on." Müüja vastas: "Ma ei või seda teile ütelda, sest äkki lobisete kodus kogemata välja ja Siimul pole siis üldse põnev karpi avada. Ühe lapsega juhtus kord niisugune lugu ja ta oli järgmise sünnipäevani õnnetu."

Siim ütles:

"Aga mina tean ikka, mis karbis on. Ehitusklotsid on."

"Kust sa seda tead?"

"Sa kingid mulle alati klotse, muud sa ei kingigi."

"Kas tõesti? Vaatame järele, äkki ongi klotsid."

Hakati kolmekesi karpi avama. See polnud lihtne, sest karbi ümber oli palju nööri ja nöör läks hirmsasti sassi. Viimaks sai ema kõik sõlmed lahti ja tõstis kaane üles.

Karp oli täis paberikompvekke ja kreeka pähkleid ja õunu ja apelsine ja veel midagi heledat. Siim tõmbas selle millegi heleda välja, nii et kõik muu karbi seest laiali lendas. See oli pontsakas, kangesti armsa tuttava näoga kummielevant.

Siim rõõmustas, viskas elevandi üles, püüdis kinni, surus vastu rinda ja ütles:

"Just niisugust elevanti ma endale tahtsingi, niisugust londiga elevanti."

"Aga kas sa tead ka, mis ta nimi on." küsis isa.

Siim ei teadnud. Siis isa teatas:

"Ta nimi on Londiste."

"Kas müüja- tädi ütles?"

"Ei, Londiste ise ütles."

"Aga kuidas ta sai ütelda, kui ta oli karbi sees?"

"Karbi sees saab väga hästi rääkida," ütles isa. "Ma näitan sulle kohe." Ta pistis pea karpi ja lausus võõra häälega: "Minu nimi on isa. Ma pean nüüd ruttu tööle minema."

Ta kallistas Siimu ja läks toast välja.

Ema ütles:

"Ma lähen isaga koos linna, viin oma joonised ära ja tulen kohe tagasi. Sina korja seni maiustused kokku, mängi Londistega või puhka veel natuke."

Ta suudles Siimu ja läks ruttu isale järele.