KUIDAS TOIMID SINA? KUI KINGIKS RAAMATU... Kingitust oli ema käinud valimas koos Valliga. Tee peal oli neil tekkinud kerge mõtete lahkuminek. Lugu sai alguse sellest, et Valli hakkas õhinal jutustama, mida sobib alati kinkida. Ta oli hiljuti sirvinud käitumisest kõnelevat raamatut ja loetles nüüd: "Kirjutustarbeid, nahkehistöid, maiustusi, omavalmistatud asjakesi, mälestusesemeid, raamatuid..." Ema jäi loetletuga nõusse. Üksnes raamatute kohta arvas ta, kas ikka päris õige on, kui kinkida ükskõik missuguse raamatu ükskõik kellele. Nagu mõne pastapliiatsi või sokolaadikarbi. Valli hüüatas vastu, et eks raamatuid sellepärast nii harva kingitaksegi, et nende valimise juures asja eest teist taga aina kõheldakse ja kaheldakse. Ema sai natuke pahaseks, sest Valli hääletoon oli õige käredaks tõusnud. "Ilus, väga ilus, et sa raamatute eest nii vapralt välja astud. Aga ära unusta: raamatute kinkimine on tõesti üsna keeruline. Muidugi sobib raamatut alati kinkida, kuid kinkija peab teadma, missugune raamat kingisaajat huvitab ja rõõmustab. Üks peab lugu ainult reisikirjadest, teine loeb üksnes romaane ja jutustusi, kolmas armastab väga luuletusi, neljas kaugest minevikust kõnelevaid lugusid, viies otsib seiklusi, kuues uurib kuulsate inimeste elukäike ... Neid inimesi on vähe, keda iga raamat huvitab. Kui sa elulugude uurijale kingid näiteks luulekogu, siis võib kergesti juhtuda, et sinu kingitus jääbki riiulile tolmuma. Ja kingisaamise rõõmu pole ollagi! Peale selle peab veel teadma, kas sünnipäevalapsel just seda raamatut ei ole, mida sa kinkida kavatsed. Muidu jääb tal kingisaamise rõõm jälle olemata. Aga selle rõõmu pärast me ju kingitusi teemegi!" Nii põhjalik selgitus ei olnud emale omane. Valli pani seda väga imeks ja küsis: "Miks sa raamatute kinkimisest mulle nii pikalt rääkisid?" Ema kostis: "Ma olen paljudes kodudes näinud raamatuid, mis aastast aastasse kapis või riiulil koltuvad. Keegi neid kätte ei võta, keegi nende vastu huvi ei tunne." "Aga äkki just see kingitud raamat äratabki lugemise vastu huvi!" "Võib sedagi juhtuda..." noogutas ema. "Siiski vist väga harva! Mina pole vähemalt kuulnud." "Malle- tädi on ometi suur raamatusõber." "Temale kinkimine ongi seetõttu kõva pähkel. Vaata, kui mitmekesine raamatukogu tal on. Kirjandust ostis ta enne ja ostab nüüdki. Me peaksime täpipealt teadma, mida tal ei ole ja mida ta väga igatseb..." "Ah et ühele ei saa kinkida sellepärast, et loeb vähe, teisele seepärast, et loeb väga palju?" heitis Valli kiusakalt. Ema aga sõnas rahumeeli: "Kui sa aru ei saanud, mida ma ütelda tahtsin, siis teeme jutule selleks korraks lõpu peale." Nii nad ostsidki Malle- tädile peenrahakoti ja olid seda tehes üsnagi sõnakehvad. |