Kodused jutud Sünnipäevajutud on tavaliselt lõbusad, see siin kisub aga vahepeal päris kurvaks. Eks kuulake ise: Noorem õde sai kolmeaastaseks. Talle lauldi ja tehti kingitusi, tema auks süüdati küünal. Siis jõudis juba õhtu, kõik olid kodus peale isa ning tema saabumist just oodatigi, et koos sünnipäevalauda istuda. Kui isa uksest sisse astus, haaras ta noorema õe kohe sülle ja küsis: "Mis tunne sul ka nüüd on?" "Täitsa kolmeaastase tunne," vastas noorem õde tähtsa näoga. Selle peale kõik naersid. "Jah, juba kolm aastat vana!" noogutas vanem õde elutargalt ja mitte keegi ei saanud aru, miks noorem õde järsku nii valjusti nutma hakkas, nagu oleks ta väga haiget saanud. "Mis on, mis on, kallikene?" ehmatas ema. "Mis juhtus?" imestas isa. Kuid noorem õde nuttis nii südantlõhestavalt, et ei saanud sõnagi suust. Lõpuks luksus ta: "Ma ei taha olla vana, tahan olla uus!" Vend, kes kogu toimingut sinnamaani rahulikult pealt oli vaadanud, teatas nüüd sügavmõtteliselt: "Sina ei saa uus olla, ainult beebid on uued." "Tahan ka uus olla," nuttis noorem õde. Isa ja ema ohkasid. "Aga... sa ju oledki uus," lausus siis ema. "Sa oled päris tuliuus kolmeaastane," lisas siis isa, "varem olid sa ju kahene, eks, ning aasta pärast oled jälle tuliuus neljane." "Kas ikka olen uus?" kahtles noorem õde, kuid jättis nutmise siiski järele. "Uus mis uus," kinnitas isa ja ema, "ega sul muidu sünnipäeva oleks." Ja seejärel istusid kõik lauda, ema pani küünlad põlema, ning jutt ja
sünnipäev, mõlemad lõppesid õnnelikult. |