ROOMA KOOLIS
J. Parijõgi

Rooma seadused andsid pereisale oma perekonnas suure võimu. Ta võis karistada nii naist kui ka lapsi. Lastekasvatus oli täiesti isa määrata, riik ei seganud end asjasse. Varemal ajal kasvatati ja õpetati lapsi kodus; sellest võttis osa nii isa kui ema. Õpetati lugema, kirjutama ja arvutama. Peale selle oli tähtis, et poeglaps õpiks ratsutama, ujuma, vehklema ning kannatama külma ja kuuma. Tütarlapsed pidid näitama oma osavust pallimängus. Hiljem jäeti jõukamais perekonnis lastekasvatamine haritud orja hooleks. Kuid ka koolid tekkisid juba varakult. Kooli asutamiseks ei olnud mingisuguseid takistusi. Kes soovis hakata õpetajaks, üüris endale kauplusruumid nagu iga teinegi ärimees. Riigi poolt mingit järelvalvet ei olnud, isa pidi ise teadma, kelle kätte ta oma lapse usaldab. Õpetajaiks olid vaesemad inimesed, tihti ka vabastatud orjad. Kes ei jõudnud poeruume üürida, see pidas kooli lageda taeva all.
Ühel Rooma tänaval, teiste väikekaupluste keskel, asetseb õpetaja pood - kool. On alles pime. Ümbruskonnas on kõik veel vaikne. Aga juba kogunevad lapsed. Kõigil on kaasas lambike. Need annavad nii palju suitsu, et kõik asjad on tahmased. Ruum on tänava poole avatud, iga möödamineja võib siin seisatada ja vaadata, mis toimub ruumis.
Õpetaja istub toolil; tema kõrval on pangetaoline nõu, milles asetsevad raamaturullid. Teisel pool tooli on kõige tähtsamad kasvatusvahendid: vitsakimp ja rihm. Need on õpilastele hästi tuntud, seepärast nad praegugi heidavad sinnapoole salapäraseid pilke. Õpilased istuvad taburettidel, kirjutamise juures asetavad nad tahvlikesed põlvedele. Muud mööblit siin näha ei ole. Aga nähtavasti pole piisanud ka taburettidest, sest mõned istuvad põrandal.
Õpetaja töötab iga õpilasega üksikult: ühele annab ta õppida tähtede nimed, teisele joonistab vahatahvlile raudkrihvliga mõned tähed, kolmandale silbid, neljas peab kirjutama vahatahvlikesele lause Kaheteistkümne tahvli seadusist.
Mõnele suuremale õpilasele annab õpetaja papüüruselehe, mille teine külg juba täis kirjutatud. Õpilased valmistavad tindi, teritavad pilliroopulgakese ja kirjutavad sellega õpetaja etteütluse järgi. Pärast õpivad selle pähe.
Kolm- neli poissi seisavad kõrval, sõrmed kõrvaaukudes, ja tuubivad valjul häälel Kaheteistkümne tahvli seadusi: "Kes on kutsutud kohtusse, mingu. Kui ei lähe, kutsugu nõudja tunnistajad. Siis võtku kinni. Kui püüab ära joosta ja liigutab jalga, pane talle käed külge."
Tagaseinas käib kõva arvutamine. "Kui viiele liita üks, palju siis saab?" küsib õpetaja. "Kolm," vastab üks valgepäine poiss. "Väga halb," lausub õpetaja, "nii sa rikkaks ei saa."
Nende sõnade juures kuuldub eestpoolt naerukihinat. Seal on poiss, kes hiljuti oli tulnud kooli ja ei ole veel harjunud siinse eluga. Õpetaja pistab talle pihku prääniku, et ta oleks vagusi.

J. Parijõgi, Möödunud ajad jutustavad II. Trt., 1939. lk. 80-81.