Kord kandis su koolitee nurmede vahel
õrnrohelist kevaderüüd.
Nii hoolitsev, hellitav, õpetlik, mahe,
sealt kostus su emalik hüüd.
Su sõnu me mõtetes ikka veel püsib,
on mõni neist tõdedest karm.
Aeg tuhandeid kordi meilt uuesti küsib,
kus peidab end nüüd sinu arm?
See arm, mida kinkisid lastele sina
neil õppimisaastate teel,
kus päikese naer taevasinisel linal
sind meenutab tänagi veel.
Siis õitsesid lilled su peenarde pinnal,
mis klassigi ehtima said.
Taas valmivad viljad me nurmede rinnal
ja põllumaaks küntud on vain.
Veel lapsi teel kutsuvad koolide kellad
neil alles on mängumaa mäed.
Neid keegi siin une eel kallistab hellalt
ja soojendab jahtunud käed.
Hea mälestus toitnud meid aastate varust,
kus kirja sai iga su tund.
Nüüd hääled on vaikinud mesilastarus,
sest pesakond magamas und.
Taas meenuvad sügiskuud lillede ilus,
kus lehtigi langemas puult.
Kui jälle kord kohtume aedade vilus,
koos tajume rõõmude tuult.
Kui nael hoiab maja, mis püsib ta seinas,
hell sõna käib mõttega koos.
Veel õilmitseb koolitee kasteses heinas,
su armastust meenutav roos.