On meil põhjust õpetajatele tänulik olla?

Inimene õpib kogu elu. Seda on öelnud paljud targad onud, ja nii see tõepoolest ongi. Me õpime kogu
aeg midagi, vahel seda endale teadvustamata.
Koolis aga sunnitakse lapsi õppima. Aga kas ikka sunnitakse? See sõltub juba inimese vaadetest ja
soovidest.

Õpetajad mängivad koolielus tähtsat rolli. Neist sõltub, kuidas me ainetest aru saame ja üldse kooli
suhtume. Õpetajad on erinevaid -- ühed on lausa sündinud koolis töötamiseks, teised aga sattusid sinna
kogemata ja suuremat annet neil polegi. Viimased võivad olla päris ohtlikud ja lastel õppimishimu ära
ajada.
Minu arust on pedagoogi juures kõige tähtsam, et ta oskaks oma tundi anda nii, et õpilastel tekiks
selle vastu huvi. Aga milline õpetaja sobib kooli rohkem -- range või leebe? See oleneb eelkõige
õpilastest. Mõni klass on kohe väga segane ja tunnid on täis kisa ja möllu. Leebe õpetaja sellise
klassiga hakkama ei saaks, sest keegi lihtsalt ei kuulaks teda.
Rangema õpetaja puhul oleks klassis vaikus ja isegi suuremad "märatsejad" istuksid paigal, unustades,
et sipelgad püksis. Kui aga on rahulik klass (selliseid vist tihti ei kohta), saadakse hästi läbi
mõlemat tüüpi õpetajatega.
Pahatihti on nii, et õpilased kiusavad õpetajaid. Toolidele pannakse knopkasid, õpikute vahele
mänguämblikke, või aetakse lihtsalt ajuvaba möla, jne jne. Kiusamisviise on palju. Millest see aga
tuleb? Kes on süüdi?
Võib-olla ei suuda teismelised aru saada, miks nad üldse koolis käivad ja kelle jaoks õpivad. Aga ka
siin on erinevad arvamused täiesti olemas. Ühed käivad koolis, et nalja saada, sest kodus istumine on
igav. Teised külastavad kooli vanemate sunnil. Tüütud esivanemad aina nuruvad, et nende pisi-nunnukene
häid hindeid tooks ning oleks igati tubli. Kolmas osa õpilastest käib koolis eelkõige enese jaoks.
Kui aga õpetaja ei oska kahele esimesele "õpilasteliigile" tundi huvitavaks teha, hakatakse igavusest
kiusama. See teeb kõigile nalja ning õppimisaeg lüheneb. Nii et kiusamises on süüdi eelkõige õpilased,
kes ei saa aru, mida nad teevad.
Meie klassis on selline komme, et kui tuleb mõni uus noor õpetaja või praktikant, korraldatakse talle
nö hullud tunnid, mis vahel vaese noore inimese rööpast välja viivad ja ta ei tahagi tagasi tulla.
Aga siin oleneb jällegi kõik õpetajast -- millise mulje ta endast jätab. Kindlasti ei tohi ta olla
nõrganärviline! Tasuks olla ettevaatlik ning oma nõrkusi mitte välja näidata - õpilased oskavad neist
silmpilk kasu lõigata. Proovitud värk.
Tegelikult on ju õpetajate elu küllaltki raske. Nad pühendavad suurema osa ajast koolile. Isegi kodus
tegelevad kontrolltööde koostamise ja parandamisega ning tundideks valmistumisega. Nad näevad õpilaste
pärast suurt vaeva.
Äkki muudaks oma suhtumist inimestesse, kes pühendavad oma elu sellele, et meile tarkust pähe taguda,
kuigi nad on meile täiesti võõrad?! Õpetajaid ei tule võtta kui suuri kiusukolle. Pigem tasuks neile
aeg-ajalt tänulik olla. Mõelge, kui paljud teist suudaksid kõike iseseisvalt õppida?
Ja lõpetuseks. Tavaliselt läheb noorel inimesel jutt ühest kõrvast sisse, teisest välja. Üks õige
õpetaja peab suutma oma jutu sinna kahe kõrva vahele pigistada.



Materjal: www.hot.ee/noortekas/