OI, JUKU
4.

Vanaema ja Juku istusid lõunalauas. Vaevalt oli vanaema paar lusikatäit suppi süüa saanud, kui Juku hüüdis: “Vanaema, kuule vanaema!”
“Tasa, Juku! Pea meeles, et söögi ajal ei räägita!” riidles vanaema.
Kui supp oli söödud, küsis vanaema kombekalt: “Palun, lapsuke, ütle nüüd seda, mis sul ennist keele peal oli!”
“Ah, see polnud midagi erilist - ja nüüd on juba hilja öelda ka! Ma nimelt nägin,” lausus Juku, “et sinu supitaldrikus ujus kärbes!”

J J J

“Juku, tule kohe tiigripuuri juurest ära!”
“Mis sa pabistad, ema, ega ma teda ei puutu!”

J J J

“Minu ema luges targast raamatust, et toortoitu on kasulik süüa!”
“Minu emale ka toidutegemine ei meeldi!”

J J J

Ants ja Juku takseerivad Tammsaare ausammast.
“Näe, kus ikka raisatakse metalli!” pahandab Juku. “See Tammsaare kirjutas mingi “Mahtra sõja” ja kohe pandi teisele ausammas püsti, asja eest, teist taga!”
“Ei, “Mahtra sõja” kirjutas hoopis Vilde!” teatab Ants.
“No näed - Vilde kirjutas “Mahtra sõja”, aga ausammas püstitati hoopis Tammsaarele!”

J J J

“Meie isa on autoroolis nagu välk!” hoopleb Juku.
“Kas ta kihutab välgukiirusel?”
“Oh ei - kogu aeg põrutab puudesse!”

J J J

“Juku, kas sa söögiseeni tunned?”
“Miks ei tunne! Kõik seened on söödavad, ainult et mõnda neist süüakse üksainuke kord elus!”

J J J

“Ema, kas ma tohin minna hoovi Jüriga mängima?”
“Ei tohi - Jüri on paha poiss!”
“Aga kas ma siis tohin minna hoovi ja talle kere peale anda?”

Oi, Juku. - Tallinn: Huma, 1995.