MEELDIMISE LUGU
Eneke oli juba kuu aega koolis käinud, iga päev esimesse klassi läinud ja teise pinki istunud. Üks kuu on kole pikk küll, kuid sellegipoolest polnud Enekesel veel iga õpilase nimi meeles. Õpetajat aga tundis Enekene juba väga hästi, sest sama õpetaja õpetab neid iga päev. Õpetaja nimi oli õpetaja Kuusk ja see nimi jäi hästi meelde. Õpetaja oli juba päris omainimene. Ainult et õpetajale peavad kõik "teie" ütlema. Imelik on see küll, mõtles Eneke. Iga päev koos - ja ikka tuleb teietada. Omainimestele, sugulastele ja sõprade ütles Eneke aga ikka ja ainult "sina". Isegi üks onu, kes on meremees ja keda Eneke oli oma elus vaid üks kord näinud, käskis endale "sina" ütelda. Ja ometi polnud see onu hoopiski nii omane, nagu oli õpetaja. Õpetaja oli noor ja kena, peaaegu niisama ilus kui ema. Ja kõik oleks ilusasti korras, kui ta lubaks endale ka "sina" öelda. Õpetaja seletas praegugi tahvli juures ja oli ise nii sõbraliku näoga, et lust kohe teda vaadata. Ja alati, kui ta Enekest küsis, siis oskas Eneke kenasti vastata ning sai kiita. Õpetaja vaatas nüüdki Enekese poole ja ootas nagu vastust. Eneke aga ei pannud üldse tähele, mida õpetaja küsis, sest tema tegeles parajasti oma mõtetega. "Mis asi?" küsis Eneke. "Ma ei kuulnud, mida sa
küsisid." Õpetaja aga vangutas pead ja ütles: "Sa oled arukas laps, oskad
hästi lugeda ja ka arvutamine ei tee sulle raskusi. Kahju ainult, et sul pole meeles, et
õpetajale tuleb "teie" öelda. "On meeles küll." Lember, I.Laps visiitkardiga. Tln.: "Eesti Raamat", 1988, lk. 55-57. |