KIVIAJAL KOOLIS
A. Pohlak

Ühel sügishommikul ärkasin äratuskivide kolinast. Ema oli minu mammutinaha istumiskivile valmis pannud ning mul tuli otsekohe meelde, et täna tuleb kooli minna. Võtsin lõkke kõrvalt paar sooja kastanit, leidsin kaljulõhest külma küpsetatud liha ning asusin teele.
Olin vaevalt lohukivi teeristile jõudnud, kui nägin Suurt Peetrit, kes tuli ähkides koolikoopa poolt. Ta oli kivikirve varre koju unustanud. Et kiiremini jõuda, oli ta koolivormi tee äärde visanud ning lippas paljalt. Kui õpetaja oleks juhtunud seda nägema, oleks talle päevikukivi peale kindlasti märkus kraabitud. Koolivormi-mammutinahka pidid kandma kõik lapsed. Ainult Eve, kelle isa oli Tagametsa suguharu nõid, tuli vahel ilvesenahaga ja valetas, et süsi põletas mammutinahka augu.
Tööõpetuse tunnis õppisime kivikirvest varre külge kinnitama. Suur Peetergi jõudis õigeks ajaks tagasi. Kuid märkus kraabiti talle ikkagi, sest Väike Peeter oli õpetajale rääkinud, et Suure Peetri koolivorm vedeles maas. Suur Peeter müksas kättemaksuks Väikest Peetrit matemaatika kontrolltöö ajal nii, et see munakivist spikri suure kolinaga koolikoopa kivipõrandale pillas. Muidugi sai õpetaja asjast aru ning kraapis Väikese Peetri päevikukivile kahe. Aga joonistustunniks, kus me koolikoopa seintele pilte tegime, olid Suur ja Väike Peeter ära leppinud ning joonistasid koos. Suur Peeter tegi mammuti ja Väike Peeter seda taga ajava küti. Mul oli mammutist kahju. Vahetunni ajal, kui koopas kedagi ei olnud, joonistasin kütile suusad alla. Oli sügis ja nii ei jõudnud kütt mammutile järele.
Ajalootunnis rääkis õpetaja kiviaja algusest. Kui Suur Peeter küsis, mis enne seda toimus, vastas ta, et see oli nii ammu, et isegi Kivinõmme nõid ei mäleta midagi. Ja oligi selleks korraks kõik. Jälle algas koolivaheaeg. See kestab kuni tuleva sügiseni, siis tuleb mammutinahk selga tõmmata ning uuesti üheks päevaks kooli tulla.
Enne koolikoopa juurest lahkumist läksime ning vaatasime mammutipoega, kes ühes kõrvalkoopas elas. Järgmise aasta suvepraktikal pidime tema peal küttimist õppima. Mammutipoeg oli väga armas ning Väike Peeter ütles, et tema jääb parem istuma, aga jahipraktikale ei lähe. Kuid Suur Peeter rääkis, et istumajäämine on ohtlik, sest, nagu jutud käivad, kiviaeg hakkab ära lõppema. Uues ajas olevat ka kool teistmoodi, seal tuleb käia sügisest kevadeni.
Aga mammutipojast oli meil sellegipoolest kahju. Olime õnnetud, kuni Suur Peeter välja mõtles, et äkki jäetakse kiviaja lõppedes mammutipoeg rahule. See mõte tegi meid rõõmsaks, kuigi tagantjärele võib öelda, et asjata. Aga kust võisime meie teada, et peale kiviaega surevad mammutid hoopis välja.

Õhtul enne magamaminekut panin parajad kivid veeanuma kohale viltusele kiviriiulile, kus need vaevalt püsisid. Kui nüüd hommikul mammutikari meie koopast müdinal mööda tormab, kukuvad kivid vette ning veepritsmed äratavad mu üles. Mis sellest, et kooli minna pole vaja. Ega sellepärast või ometi kiviaega maha magada.

Joonista laste tegemistest kiviaja koolis.