Veel on tuulepoisid õelad,

küüned teravad kui nõelad.

Meil on meeled kurvad,

aja kas või nutupilli-

metsas veel ei ole lilli,

ainult pajuurvad.

Pisikesed urvanupsud,

siledad kui siiditupsud!

Kui nad tuppa sooja kanda,

paisuvad ehk pikemaks,

sametiselt kollakaks.

Siis ehk võib neid kingiks anda.

Küll on tore! Vaata, sõber!

Urvad säravad kui hõbe!

Nad on tõesti imekenad.

Paneme nad vaasi suurde:

“Naistepävaks sulle, ema!”

(J.Kaidla)