PEAINGLI NIMEPÄEV Oinaga ümber kivi Mõisarentnikuga või suvise teenijarahvaga tehti kaup tavaliselt jüripäevast mihklipäevani, kirjutab Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalendris". Lõpeb viiekuine suvepoolaasta, algab aasta talvine pool. Nii eestlased kui soomlased kinnitasid, et mihklipäevast peab naeris koopas ja naine toas (s.t. tubastel töödel) olema. Mihklipäev pühitseti rikkaliku toidulauaga. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke - kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki- odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lätlased hapendasid mihklipäevaks kapsast, Soome toitudest rõhutatakse kõige enam kapsa- ja naeriroogasid. Öeldi, et jaanipäeval teretati võid ning mihklipäeval jäeti hüvasti - siis pandi nö viimane või ja esimene liha üheskoos lauale. Mihklipäeval joodi õlut, kangem kraam sellele lauale ei passinud. Suvilised said palga kätte, sulastele ja tüdrukutele anti mihklilaadale minekuks raha. Algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud, otsekui sissejuhatuseks sellele kogunesid nad kaasavõetud toidupoolisega kusagile tallu, kus saadi olla omaette, kirjutab "Eesti rahvakalender". Keedeti ja küpsetati, õige pea jõudsid kohale ka noormehed. Mihklipäevane lambatapmise komme viitab muistsele põllu ja karja heaks ohverdamisele. Võnnus pritsiti veel 19. sajandil mihklioina keetmise vahuga lambalauda seinu. Umbes mihklipäeva aegu algas ka hingedeaeg, koju oodatud esivanemate hinged pidid saama lihatoitu. Usuti, et kui lehed langevad enne mihklipäeva, on maarjapäevaks lumi läinud
ning jüripäevaks rohi maas. Karjused aga vedasid sel päeval valget oinast kolm korda
ümber kivi, siis pidi rutem lumi tulema ning karjaaeg otsa lõppema. |