Vara hommikul, valge hakul,
kui ju kuuet on kirend kukk,
algab pinumaa raiepakul
mihklipäevane lambahukk.

Laudas mäluti unepikka,
ukse eest kolinal kukkus latt:
tuli see, kes tulnud on ikka,
pihus leib või jahumatt.

Silis villa kui pehmet siidi -
meelepetuks sai naerinutt:
nõnda teiste seast välja viidi
laste tasane lemmik-utt.

Kergelt kutsuja järel kapsab,
murdub sõra all jäätuskirm,
kuid siis äkki ei tea kust rapsab
lamba südame tume hirm.

Viimse jõuga veel ära kipub,
kuid ju pussi teritab tahk.
Puhkend koidiku kohal ripub
pilv kui verine jääranahk.