|
MIHKLIPÄEV 29. september on mihklipäev. See on üks vana tähtpäev igas mõttes. Kristlikuski kuues pärineb juba 5. sajandist. Mihklipäevaga lõpeb eesti rahvakalendris viiekuuline suvi ja algab talvepoolaasta. "Mihklipäev oli esimene talve jõulu." (Haljala) Nagu näeme, esineb sõna "jõul" siin püha üldnimetusena ja "talv" ei tähenda mitte ainult lume ja pakase aega, vaid märksa laiemat mõistet. Keskmisel aastal pidi mihklipäevaga välitööde hooaeg läbi saama, seda tähistati pidude ja kooskäimistega, lasti vabaks suilised. Naistel algasid tubased tööd. Teraviljale kombed-uskumused enam erilist tähelepanu ei pööra, see oli salves, küll aga nenditakse, et kapsas kasvab veel villase lõnga katki. Ent see on siis ka tema viimane selleaastane kasvamine. Kari pälvis enam tähelepanu, sest tavaliselt aeti siitpeale loomad ulu alla. Muidugi ei tehtud seda tingimata just mihklipäeval, vaid ikka sedamööda, kuidas ilm nõudis (mida hiljem, seda parem). Aga mihklipäev oli orientiiriks ja kui mitte tegelikuks, siis vähemalt sümboolseks karja lauta jätmise ajaks. Sestap siis jälgiti mihklipäeval loomi - kui neil koju tulles olid kõrred suus, oli karta loomatoidu lõppu talvel. Mihklipäev ei lange väga kaugele sügisesest pööripäevast ja selles mõttes on tema "paariline" aastaringi vastaspool kevadine maarjapäev (25. märts). Teiseks on mihklipäev töökalendri pööripäev ja sellena paaris jüripäevaga (23. aprill). Sellist puhtloogilist tuletist kinnitab folkloorne kalendrimaterjal täiesti selgelt: nii näiteks on arvatud, et kui mihklipäeval on leht puus, siis jüripäeval rohi maas; kui mihklipäeval leht läinud, siis maarjapäeval lumi läinud. Selle uskumuse konkreetsest sisust ( mida ongi raske mõista) tähtsam on mihklipäeva paariliste valik ise, mis kajastab kujukalt rahvakalendri tähtsamate tähtpäevade omavaheliste seoste olemust. Ükski aeg ega päev pole sõltumatu, ta kasvab välja mitte ainult vahetult eelnevast ja ei sünnita mitte ainult vahetult järgnevast, vaid on otsesidemetega ühendatud mitmete teiste "aegadega" aastaringil. Mihklipäeva tähtsust aastaaegade murdejoonel (ühe lõpp, teise algus) kriipsutab alla seegi, et "sääsk on mees mihklipäevani" ja et mihklipäevane lõunatuul kuulutab sooja ilma terveks sügiseks ja talveks. Tänapäeval mäletatakse mihklipäeva vist kõige rohkem vanasõna "igal oinal oma mihklipäev" järgi. Tõesti, tapeti oinas, pruuliti õlut, peeti pidu. Töötamise keeldu folkloor ei mäleta, sest erinevalt suvistest tähtpäevadest polnud katoliku kirikul siin ilmselt erilisi probleeme - talupoeg pidas püha ilma kiriku sunnitagi, lisades muistsele lõikuspühale vaid peaingel Miikaeli nime. Peaingel Miikael on taevaste sõjavägede juht, Jeesuse lipukandja, kes võitis lahingu Luciferiga ning valvab taevast põrguvägede eest. Meie rahvaluulekogudes leidub päris palju teateid arvamisest, et just 29. septembril olla vanakurat taevast alla visatud. See on seesama kristlik müüt, milles jääb selgusetuks ainult tema vanus meie rahvaluule kontekstis. Ei ole võimatu, et Miikaeli lugu teadsid juba katolikuaegsed talupojad, aga pole ka võimatu, et see levis hiljem, võib-olla alles 18.-19. sajandil. Muide, äsja mainitud vanasõna oinast ja mihklipäevast on veelgi sisukam kui esialgu paistab. Nimelt on mihklipäev tänapäeva tavateadvuses selle läbi omandanud (kätte)tasumise või kohtupäeva varjundi. Aga kas ainult tänapäeval? Miikaeli teine tähtis amet peale "ülemjuhataja" oma on olla viimsepäeva kohtus õigluse kaalude hoidja. Nende kaalude pärast on Miikael peale paljude muude ametimeeste apteekrite kaitsja. Võib-olla me alahindasime oma esivanemat, kui peame lauset "igal oinal oma mihklipäev" omaaegse tõsimeelse talumehe lihtsakoeliseks abstraktsiooniks. Ehk on tegu hoopis sajandite vanuse ja mitmetasemelise naljaga, orduaegse lööklausega? |