Mardipäev

Ajaarvamise seisukohalt märgib mardipäev talve algust ja sügistööde lõppu.
Mardipäev on kümnendal novembril ja seostub Martin Lutheri isiku ning eluseikadega. Mardi nimelisel meestel on olnud põhjust tähistada seda päeva suuremalt kui teistel. Selliseid peresid püüdsid mardisandid ka alati külastada.
Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum, eriti lihatoitude poolest.Vanim teade hanest kui mardilinnust pärineb Lääne-Euroopast 1171. aastast. Eesti talutaresse jõudis mardihane söömise komme suhteliselt hilja ja ei olegi veel päris omaks saanud.Tähtsal kohal on hoopis tangu-ja jahuvorstid.
Mardikskäimise eelisaeg oli õhtu enne mardipäeva.Mardid olid karvase ja koleda välimusega ning kandsid kaasas vitsa, millel olevat tervistav toime. Pahupidi pööratud kasukat ja rõiva karvasust on rahvausundi uurijad pidanud viljakuse sümboliks. Kui mardisandid tuppa tulid alustati laulu ja tantsuga. Mardilaulus jagati õnnistust nii põllule kui karjale, nii perele kui pereliikmetele eraldi. Soovitakse ka lasterohkust, vallalistele peiu-ja pruudipõlve. Andidest ilmajäämise puhul sajatati, kuulutati karjale kadu, perele tõbesid,nälga ja muud ebaõnne. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati muul moel: ukse taha laoti puuriit ja toodi seamold, vanker tõmmati katusele,kaevu puistati linaluid.