Mardipäeva ootel Kaks päeva juba Peeduke ja tema sõber Eeduke on ärevuses nõnda, ja leides hetke paraja, nad sosistavad salaja – neil teoksil on vist mõnda. Nad askeldavad rehe all sääl kolikasti lähedal, kus valgust üsna vähe. Sääl Peedu takutuusti soeb ja Eedu mingit salmi loeb, et see jääks hästi pähe. Neil on sääl keppe, kantsikuid ja riideid veidraid, pentsikuid ning mütsi küljes sarvi. Kui Eedu salmi pähe saab, siis papist valmis meisterdab veel imeuhke larvi. Ma arvan küll, et aimate ja väga hästi taipate, et milleks kõik need jandid, sest polegi vist seda last, kes arvata ei oskaks vast, et nad on mardisandid. Kui mardiõhtul tõuseb kuu ja naeratab ta kuldne suu, siis tulevad nad kohe. Näe, toas Peedu, habe pikk, ja Eedu nagu põrgusikk või muinasjutu-lohe! Ja naer’vad Ats ja Mannike ning sinisilmne Annike, kui mardid teevad nalja. Ning ainult tillu väikevend veel ema hõlma peidab end, kust argsi piilub välja. J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tallinn 1967