MARDIPÄEV

(10. november) on üks armastatumaid meie rahvakalendris. Olgu täpsustatud, et 10. novembrile on mardipäev nihkunud katoliiklikult mardipäevalt, 11. novembrilt, alles luterluse mõjul, kuna 10. november on Martin Lutheri sünnipäev. (Kes omakorda sai nime ikkagi sellesama katoliikliku Martinuse, Tours'i piiskopi auks, kuna ristiti elu teisel päeval, 11. novembril.)

Mardipäev seostub kõigepealt mardisantidega, kes on hästi tuntud ka teise Euroopa rahvaste kombestikus. Võib- olla on nende santide kauge tagamaa esinevanemate kultuses. Eesti oludes on selles seoses huvitav, et Mardi nimi nagu Markuse omagi sarnanes juhuslikult oletatava muistse surnunimetusega (margus, mardus).

Andide palumise kombele pidi soodsalt mõjuma tõsiasi, et püha Martinust peeti kerjuste patrooniks, kuna legendi järgi oli ta kord kerjusele annetanud oma mantli. Meie mardisandid toetasid lapsi, rohkem laulsid aga ise ja soovisid oma lauludes pererahvale tingimata nii vilja- kui karjaõnne:

"Tuppa tema viskab viljaõnne, katusele karjaõnne."

Väliselt tundub, et santide tegevuses on tähelepanu rohkem karjal kui viljal ja ka Lääne- Euroopas on Martinust loetud veiste ja karjuste kaitsjaks. See on veidi petlik ja ei tähenda kaugeltki, et meie mardipäeval oleks põlluvilja pärast vähem muretsetud kui karja pärast. Seda muret väljendavad kujukalt ülirohked ilmaennustused: kui mardipäeval lehed puus, siis tuleb külm talv; kui mardipäeval külm, siis sula jõul; kui Sõel loojub mardiöösel heledalt, siis on oodata viljarikast aastat ja tüdrukutele head meheleminekuõnne; külm mardipäev tähendab ka sooja kadripäeva (kui Mart matab, siis Kadri kutsub, s.t. mardipäevane lumi toob kadripäevaks vihma).

Üldse on need kaks tähtpäeva mitmes mõttes teineteisele paariliseks: paljud kombed ning tegevused on analoogilised ning ilmaennustustes jälgitakse nende vahel tavaliselt n.ö. vastupidisuse printsiipi (kui mardipäeval nii, siis kadripäeval naa). Päevade paralleelsusele on tuge pakkunud juhuslik asjaolu - kui mardipäeva hakati seostama Martin Lutheriga, siis kadripäeva tema abikaasaga, kelle nime juhuslikult oli tõepoolest Katariina. On öeldud ka nii:

"Mardipäev ja mihklipäev on vennaksed ja katripäev on nende õde." (Jõhvi)

Mardisantideks käisid peamiselt mehed, kellest vähemalt üks oli riietatud naiseks. Nii oli martidel hiljem võimalik pidada nn. mardipulmi, kus ühiselt pruugiti santimisel saadud head ja paremat. Maripäevastest töökeeldudest võib nimetada villa kraasimise ja ketruskeeldu; samuti ei tohtinud lina puhastada (umbes mardipäevast algas lina töötlemine).

Toitudest tunti Eestiski mardihane, mis on levinud pidusöögiks kogu Euroopas. Skandinaaviamaades oli hane kujutis kantud isegi keskaegsetesse poolrahvapärastesse kalendritesse, aga selle hane päritolu on tänaseni segane - kristlik? eelkristlik? poolkristlik?

Eesti rahvakalendri tähtpäevade seas on mardipäev olnud suhteliselt õnneliku saatusega. Selle põhjused on õpetlikud: kui mingil kombel on juured usundis ja majanduses, siis nende juurte läbiraiumisel või kuivamisel säilib komme vaid juhul, kui tema põhiosaks on mingi selge rituaal, tegevus, millest võivad enam- vähem kõik võtta ja mis säilib lõbusana.