Mardi- ja kadripäeva kombed

Mõlemad tähtpäevad on oma nime saanud kirikukalendrist. Esimene on seotud piiskop Martinuse, teine pühakuks kuulutatud Katariina surmapäevaga. Mõlema päeva tähenduses ja tähistamises on palju ühist.
See on talve vastu valmistumise aeg. Nende tähtpäevade kombestikus võib leida ka sugemeid hingedeajast. Mardipäev (meestepüha) on enam seotud viljaõnnega, kadripäev (naistepüha) karjaõnnega.
Meie aja kombestikku kuulub mardi- ja kadrihane söömine, kusjuures lind praetakse tervelt ning antakse ka niimoodi lauale. See komme on meile tulnud Lääne- Euroopast ning pikkamööda kodunenud. Kui peremees sõi liha hobusetallis, usuti hobused tugevad ja terved olevat. Sellest võime järeldada, et see oli ohvritoit. Mardi- ja kadripäev on ilmavanasõnades väga populaarsed. Paljude vanasõnade taga peitub mõte, et ilmad on nüüd väga muutlikud: mart matab, kadri katab; mart must, kadri valge. Lõuna-Eestis usuti, et kui mardipäeval on juba hanged, tuleb järgmisel aastal hea viljasuvi. Vanarahva uskumuse järgi on kadripäeval ikka sula. Tasuks jälgida kas see ikka paika peab.
Maskeeritult gruppidena perest peresse käimine ning andide kogumine on maailmas laialt tuntud. Eesti sellekohane tavand on rikkalik, mardi- ja kadripäevaga seostununa ainulaadne. 

Kes käivad mardi- ja kadrisandiks?
Veel 19. sajandi keskpaigas ja 20. sajandi algupoolel peeti Lääne-  Eestis seda ainult poiste pärusmaaks. Mujal oli tüüpiline seltskond noored: poisid ja tüdrukud. Sandiks käidi gruppide viisi. Viimasel saja aasta jooksul on komme levinud ka linnadesse. Viimastel aastakümnetel on sagedasemad käijad 4-14 aastased, kusjuures tüdrukud ja poisid eelistavad käia eraldi.