MARDID KARGAVAD KAERAJAANI Eino Tali Kes need ukse taga kobistavad? Kes need seal sosistavad? Kes nüüd laulu lahti löövad? Kuula vaid: “Laske mardid tuppa tulla! Mardi küüned külmetavad, mardi varbad valutavad!” Vanaema hakkab muhelema. Ema nägu tõmbub naerule. Isa läheb ruttu ust avama. Aga miks Mikk laua alla peitu poeb? Kas ta siis ei tea, et homme on 10. november - mardipäev - ja et täna õhtul mardiks käiakse? Teab küll! Vanaema jutustas. Ennevanasti alustanud põllumees talviseid töid mardipäevast. Seda päeva tähistatud nalja ja lauluga ning mardihane söömisega. Siis pidanud kõik tööd õnnestuma, vili hästi kasvama ja kari suurenema. Kui Mikk seda teab, miks ta siis marte pelgab? Aga Mikk on ju veel väike! Martidel on imelik välimus. Ühel on ees pikk habe, nööripidi kott üle õla, ja käes heliseb kelluke. Mikk teab, et see on mardiisa. Kotti kogub ta mardiande, kellukesega helistab pererahvale õnne. Teisel mardil on seljas lai maani seelik ja üle pea kannab ruudulist suurrätikut. Mikk teab - see on mardiema. Siis on koeramaskiga poiss ja kassimaskiga tüdruk. Need on mardilapsed. Mardid hakkavad laulma: “Mardid tulnud Tallinnast, mardid leitud Lihulast! Mardid tantsivad tuljakut, mardid kargavad kaerajaani!” Mardid tantsivad ja kargavad. Nad tirivad tantsuringi ka ema ja isa ning koguni vanaema. Ainult Mikk piilub laua alt, et mis edasi tuleb. Ei tule muud, kui ema puistab mardiisa andekotti pihutäie iiriseid, teise pihutäie pähkleid, kolmanda pihutäie küpsiseid. Siis ütleb vanaema: “No näidake nüüd, kes need mardid ka on!” Naeru lõkerdades võtab mardiisa habeme eest ja - see on ju Piia! Mardiema laseb suurräti õlgadele langeda ja - see on ju Ats! Koeramaskiga poiss on hoopis Mall ja kassimaskiga tüdruk - Peedu! Kõik oma maja poisid - tüdrukud. “Ega me mujale lähe, tulime ainult Mikule marti tegema,” ütlevad nad. “Aga kus Mikk on?” “Siin - siin!” hõikab Mikk ja ronib laua alt välja. “Kui hakkan koolis käima ja tuleb mardipäev, võtke siis mind ka mardiks!” Täheke. Nr. 11 / 1970.