Kaastundeavalduskuulutuste salme VI
1. Ükskord muutun mullaks, |
11. Südame sügavaim valu vaikiv kui igavik on … |
| * | * |
2. Päike, kuu ja
tähevalgus, |
12.Teised vaagigu Su vilju, Sa ent sirbi tasahilju pistad räästa pilusse. Kandes elu sirvilaudu, lähed kõrge ukse kaudu ära mätaste vilusse. |
| * | * |
3. Püüded üllad,
mõtterikkad |
13.Tuul sind unustab küsida, jäljed tasandab liiv. Kuid mu südamest iialgi sind küll aastad ei vii. |
| * | * |
4. Mälestust sa hella
pälvid, |
14. Ümber kääpa nutvas tuules, leinas langetame pea. |
| * | * |
5. Sulle tahaks öelda, |
15.Väsind olen – väsind, kallis isamaa. Sinu mullapõues tahaks puhata. |
| * | * |
| 6. Valge päeva on varjanud mure kivine sein. Tõde valus on uskuda, raske kaotuse lein. |
16. Lahkunud sõpra, vaikind südant - sõber kalliks peab, meeles püsib, mida jõudsid elus teha head. |
| * | * |
| 7. Hommikul algav päev äkki on tühi ja pime … |
17. Vaikne öö, oh kalla sa oma üllast rahu ka minu südamesse nüüd, kui ma olen jätnud tööd. ("Vaikne öö") |
| * | * |
| 8. Sügis puudelt lehed võttis, surm see sulges elutee … |
18. Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust,sõnu häid. Mälestuste kauneid jälgi meile hinge sinust jäi. Langeb põrmu pärjalehti ja meil nukker hellik meel. Närtsivadki kalmuehted – austus sulle elab veel. ("Mälestust sa hella pälvid") |
| * | * |
| 9. Raske haigus kustutas Su eluküünla … |
19. Küünal vaikselt vilgub viimse voodi ees, kurbust täis on pilgud raske lahkuda … Kuigi meilt sa lahkud, tea, me keskel jääd. Muld ei suuda matta mälestust sust head. ("Küünal vaikselt vilgub") |
| * | * |
| 10.Vaikne hauasängi vilu koduks nüüd saab Sinule … |
20. Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata. Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Su linnud und mull´ laulavad, mu põrmust lilled õitsevad, mu isamaa. ("Mu isamaa on minu arm") |