Leina- ja mälestussalme IV
| 1. Me südameis Sa ikka elad, jääd mõttes meie keskele … |
11. Mis aitaks hüüe, ära mine veel! |
| * | * |
| 2. Me mõtteis (südameis) püsid Sa ikka, elad edasi sõprade seas … |
12. Nii (on) ajaratas ringi käis,(käinud ja) et täitus (täitunud) viimne aastaring … |
| * | * |
| 3. Mälestus jääb majasse, (valus) lein (jääb) kodusse … (kurbus,lein kodusse …) |
13. Ootamatult äkki jäi vaikseks koduõu, hällipäevast sai leinapäev. |
| * | * |
| 4. Mälestus püha Sinust hinge jääb helge ja hea. Meie mõtetes püsid Sa üha, elad edasi meie seas … |
14. Olgu koit sul küünlatuleks, õhtulambiks ehajoon … |
| * | * |
| 5. Maga vaikselt, puhka rahus – südamed on Sinuga … Mälestuste päiksekullas jääd sa ikka meiega. |
15. Pere mälestuskangas on katkenud lõim … |
| * | * |
| 6. Nii vallutav võimas oli Toonela kutse, et Sa sellest vabaks ei saanud … |
16. Päike paitagu Su kalmu, kuu ja tähed valvaku. |
| * | * |
| 7. Nüüd tühi koduõu ja tuba, lein raske järele vaid jäi … |
17. Päev õhtule laskus … ja lõppes elurada … |
| * | * |
| 8. Nüüd puhkavad Su kuldsed käed, mis palju teinud kodu heaks … |
18. Päev looja läinud ja tühjaks kodukamber jäänud … |
| * | * |
| 9. Nii valus on mõelda, et Sind (enam) ei ole … (ja kunagi enam me juurde ei tule.) |
19. Päikene tõuseb ja vaob, inimene elab ja kaob… |
| * | * |
| 10. Näe, praegu metsa taha päike suri, mis aitaks hüüe :"Ära mine veel!" |
20. Raske oli Sulle elurada, hella mälestust me Sinust hoiame. |