Veebruar

Vanasõna ütleb, et heal lapsel on mitu nime. Nii ka veebruaril: küünlakuu,vastlakuu, naistekuu, hundikuu, kassikuu, pudrusöömise kuu, radokuu. Hundikuu nimetus tuleb sellest, et vanasti luusis veebruarikuus ringi ilmatu hulk näljaseid võsavillemeid. Tänapäeval saab kriimsilmaga kohtuda ainult loomaaias.
Saksamaal kutsuti veel mõnikümmend aastat tagasi veebruari kassikuuks. Sel kuul tuleb kiisudele ise süüa anda, sest hiiri ja rotte napib.
Vanarahvas tegi suuremaid töid ikka kevadel - suvel - sügisel, nii et talvel oli aeg pühasid
pidada. Veebruaris ongi õige mitu tähtpäeva.

2. veebruar - küünlapäev. Kirikukalendris on ka selle kohta ilus legend. Nimelt läks Maarja vastsündinuga esimest päeva jumalakotta. Ja ennäe imet - kõik küünlad kirikus süttisid iseenesest põlema! Sellest on saanudki küünlakuu omale nime. Küünlaid valmiststi ka
sel päeval kodudes.
Vanarahvas pani tähele, et küünlapäeval antakse talvele lõplik ja viimane hoop. Mustjala kandis arvati, et küünlapäeval kammitud juuksed kasvavad hästi pikaks.
Seevastu Kose inimesed arvasid, et kui sellel päeval juukseid kammida, siis kukuvad need üldse peast ära. Igaks juhuks peaks 2.veebruaril juustega ettevaatlik olema.
Küünapäeval oli populaarne süüa odratangu- või odrajahuputru.

Vastlapäevale on vaid tähtis, et oleks teisipäev ja noorkuu. Kindlat kuupäeva sellel pühal
rahvakalendris pole. Sõna "vastlapäev"on tulnud saksa- või rootsi keelsest sõnast ja tähendab paastu. Vastlapäeva pidulaualt ei tohtinud mitte mingil juhul puududa seajalg. See võeti isegi liumäele kaasa.Kusjuures sõrmi ei soovitatud rasvast puhastada.Ka nägu võis olla rasvast läikiv. Osavnäpud valmistavad seajalakondist kodus ka vastlavurre. Nannipunnid keerutavad jo-jod. Vastlakuklid on ka selle päeva tähtis osa. Peale vastlaid tuleb tuhkapäev - puhkepäev, et suurt väsimust ära peletada.

Veebruar on sündmusterohke kuu ja tööst puhata ju ongi vaja...