KÜÜNLAPÄEV KÜÜNLAKUU algab küünlapäevaga. Küünlamaarjapäev ehk Kristuse templisse toomise päev 2. veebruaril meenutab sündmust, millest Piiblis kõneldakse nõnda: "Ja kui nende puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda seaduses: "Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks". (Lk 2, 22 - 23) Küünlapäeval palgati suvilisi. Juudi tava kohaselt võis naine poeglapse sünni järel templisse minna alles 40, tütarlapse sünni järel 80 päeva möödudes. Enne ei tohtinud ema "puhastusvere pärast" puutuda ka ühegi püha asja külge. 40 päeva pärast sündimist tuli esmasündinud juudi poisslapsed pühitseda Jumalale. Vanas kirikutraditsioonis lõpetas küünlapäev jõulutsükli. Toona pühitseti kirikus sellel päeval küünlaid kogu aasta jumalateenistuste tarvis. Küünlapäeva päike tõotab head heinaaega ning viljasaaki, kinnitab rahvatarkus. Arvati ka, et küünlapäeva sula toob külma märtsi. Kuna kevad lähenes, palkas hoolas peremees sellal juba suilisi ning teenijaid. Küünlapäeva kui üht maarjapäevadest peeti suurelt osalt naistepühaks. Naised sel päeval tööd ei teinud, rüüpasid vaid magusat punast veini. |