MEENUTUS
Leili Andre

 

Mis küll kostis vaikselt juba

hämaratel õhtutel?

Päikest tihti õu ja tuba

täis ja meel veel suvehell.

 

Ikka mingi sosin... Kuule!

On see merekohin, tuul,

on see rannaliiva luule,

on see mõtlik Pärnu muul?

 

On ehk need Võrtsjärve kõrkjad?

Või ehk Elva Vaikne järv?

Hääl nii rõõmus, veidi mõrkjas,

kutsuv, tõsine ta värv.

 

Mõtisklustes päeva raugel,

õunalõhnas õhtutel

tasa meenutas end kaugel

meie tuttav - koolikell.

 

Säde. 1982. 1. september.